KIRJUD KILLUD

Kunstitööd / juhendaja õp. Alevtina Leppmaa

2011-03-17T08:34:00.006+02:00

Kunstitööd / juhendaja õpetaja Alevtina Leppmaa

2010-11-29T13:22:00.019+02:00

Kunstitööd / juhendaja õpetaja Anne Kübarsepp

2010-11-29T12:29:00.007+02:00

Käelise tegevuse ring 16.11.2010

2010-11-19T17:04:00.000+02:00

Isadepäeva portreed isadest

Käelise tegevuse ring 09.11.2010

2010-11-10T22:36:00.000+02:00

Maskid

Käelise tegevuse ring 02.11.2010

2010-11-10T22:26:00.002+02:00

Tagasiveerejad

Käelise tegevuse ring 19.10.2010

2010-11-10T22:12:00.001+02:00

Tee vanast uus - rinnamärgist pross

Käelise tegevuse ring 12.10.2010

2010-10-12T22:30:00.006+03:00

Paberpusadest loomad

KUNSTIGALERII II / juhendaja õp. Anne Kübarsepp

2010-05-28T10:41:00.000+03:00

Kevadnäitus 2010

2010-05-19T12:48:00.001+03:00

Juhendajad õpetajad Aili Kaur, Alevtina Leppmaa, Peeter Alekand

POISTE TÖÖD - IV klass / juhendaja õp. Peeter Alekand

2010-05-07T12:25:00.006+03:00

Autorid: Janar Timusk, Keiro Nurme, Reimo Mihkelson, Ragnar Vahter

KEELEMETAFOORID / V klass

2010-04-26T15:31:00.001+03:00

Juhendaja õp. Anne Kübarsepp

Arvutijoonistused IV

2010-04-06T16:03:00.002+03:00


	Moonutatud pildid 9. klass 2008/2009

Arvutijoonistused III

2010-04-06T15:31:00.003+03:00


	Moonutatud pildid 5. klass 2008/2009

Arvutijoonistused II

2010-04-06T14:42:00.007+03:00


	Moonutatud pildid 3. klass 2008/2009

Arvutijoonistused I

2010-03-19T08:27:00.014+02:00


	Moonutaud pildid 2. klass 2008/2009

Minu ingel

2010-03-16T13:01:00.000+02:00

Seitsme maa ja mere taga elas kaunis prints Alex. Ta oli väga heasüdamlik ja meeldiv inimene. Printsil oli suur ja ilus loss ning imekaunis naine Norelle.

Ühel päeval, kui prints saabus jalutuskäigult, nägi ta midagi jahmatavat: tema naine lebas surnult printsi maja ees. Alexi armastatu oli mõrvatud. Mees vajus nõrgalt Norelle’i kõrvale maha ning nuttis miljoneid pisaraid. Prints ei tahtnud suurt kära teha ja ta mattis Norelle’i ise maha.
Mõned päevad hiljem asus prints mõrvarit otsima. Mitu kuud käis ta igal öösel ja päeval oma kodukohas ringi ning otsis infot kurjategija kohta. Möödus pikk aasta, kuid uurimistöö oli tulemusteta. Alex otsustas endamisi: ,,Mulle aitab, ma ei leia seda südametut mõrvarit iial üles’’.
Läksid jällegi aastad ning prints kohtas imetoredat naist Janette’i. Kolm kuud peale kohtumist otsustasid nad leivad ühte kappi panna. Prints tundis ennast taas õnnelikuna.
Ühel pimedal õhtul, mil taevas paistis täiskuu, läksid prints ja tema uus naine jalutuskäigule. Tänavad olid inimtühjad ning valitses täielik vaikus. Kui paarike oli parki jõudnud, läks Janette Alexi selja taha. Järsu liigutusega sidus ta printsi käed köiega kinni ning ütles: ,,Säh sulle, ma tahtsin vaid sinu varandust. Sa oled rumal, Alex, tõesti rumal." Ühe sõrmeviipega lõi Janette printsi jalge ette suure ja jäise järve.
Prints, ehmunud ja peaaegu sõnatu, lausus viimaks vaikselt: ,,Ei, see pole võimalik, ära tapa mind, Janette!" Naine naeris vaid õelalt ja lükkas printsi vette ning põgenes ise seejärel.
Alex vajus vee alla, ta oli seal juba pool minutit tuimalt olnud, kui kuulis ta Norelle’i häält, mis ütles: ,,Ära tule veel, võitle!’’ Prints tundis, kuidas jõud tema kehasse tuli, ja Alex ujus kaldale. Ta sai veest välja, tiris köied hammastega lahti ja kõndis koju.
Järgmisel hommikul vaatas arst printsi üle ja käskis tal puhata. Alex jäi magama. Õhtupoolikul nägi ta, kuidas kõik halvad asjad ja inimesed maa pealt kadusid. Prints teadis, et nüüd oli ka Janette igaveseks läinud.
Prints jäi mõttesse ja lausus omaette:,,Ma ei usu küll taevariiki, aga inglitesse usun ma küll ning kunagi saan ma enda ingli, Norelle’i juurde’’. Alexi näole ilmus naeratus ja ta elas õnnelikult elu lõpuni.

Katrina Lehtla
8.klass
2008. aasta Sten Roosi muinasjutukonkursi võistlustöö

Öine muusika

2010-03-16T12:57:00.000+02:00

Elas kord üks tark mees Kustaf, kes armastas väga muusikainstrumente. Talle meeldis neid kuulata, vaadata ning eelkõige mängida. Nii pidaski ta oma pilliäri. Kustaf aga ei teadnud pillide varjatud saladust.
Seal poes olid kitarrid, saksofonid, kandled, viiulid ja veel igasuguseid huvitavaid pille. Päeval, kui äri oli avatud, istusid instrumendid omal kohal riiuli peal. Öösel aga võis kuulata muusikaärist imekaunilt kõlavat muusikat, täpselt nagu oleks seal orkester harjutanud. Ei, pillid mängisid seal mitu minutit järjest. Nad tundsid sellest rõõmu. Pillimäng ei seganud kedagi: maju seal ümberringi palju ei olnud, sest äri oli ju linna ääres.
Ühel päeval oli pillipoe naabermajas elav Georg juba töölt tulles ärritunud ja pahane. Kuulnud öösel muusikat, sai naaber väga vihaseks ning läks kaupluse ukse taha kolkima.
„Kas teil mõistust peas ei ole? Kell on kaks öösel ja teie mängite siin südamerahuga muusikat. Häbi teil olgu!“ karjus ta trepimademel.
Pillid kohkusid, muusika jäi vaiksemaks ning naaber Georg läks tagasi voodisse. Pillidel oli väga piinlik ning nad lõpetasid mängimise sootuks.
Järgmisel ööl toimus sama lugu. Pillid olid suurest päevasest vaitolemisest unustanud, et Georg riidlemas käis, nii suur oli nende kihk mängida. Naabrimees oli päevatööst väsinud ja kuuldes taas muusikat, läks ta alla ukse juurde ka teist korda hoiatama: „Ma kutsun teile politsei, kui te öösel mängimist ei lõpeta!“ Samal ajal avas keegi vargsi ukse, suur tromboon oli julguse kokku võtnud, ning Georg astus sisse. Mida ta seal nägi? Mees ei uskunud oma silmi.
Esiteks arvas Georg et ta on unenäos: iga päev ei saa nii paljude pillidega mängida ning iga päev ei näe ise musitseerivaid pille. Niisiis oli ta seal hommikuni.
Kui poe omanik hommikul tööle jõudis, olid kõik muusikariistad omal kohal. Ka Georg oli kodus voodis ning mõtles möödunud ööle. Pood avati. Instrumente korda seades avastas Kustaf, et kitarril on kõik keeled pooleks. Ta vaatas üle ka teised pillid ja kontrollis, kas kõik on olemas ja omal kohal.
Järgmisena läks Kustaf Georgi ukse taha. Poodnik küsis närviliselt: „Kas te pole täna öösel midagi imelikku kuulnud?“ Georg mõtles, kuid vastas siis: „Täna öösel? Ei, ei ole.“ Kustaf oli rõõmus, et keegi pole poes sees käinud. Ta läks rahumeeli oma kaoplusesse tagasi.
Öösel läks Georg muusikaärisse ning pillid kõnelesid: „Kui sa kellelegi meist ei räägi, siis me aitame sind!“
„Ma luban, et ei räägi teist mitte ühelegi hingele,“ oli naaber nõus.
Kuna aga Kustafile tundus asi kahtlane, lasi ta politseil sõrmejälgi otsida. Võõrad näpujäljed kuulusid Georgile. Korravalvurid läksid Georgi juurde asja kontrollima. Nad nõudsid aru mehe öiste käikude kohta, seepeale rääkiski too, mida poes nägi. „Ma vannun, et ma kuulsin, kuidas need pillid ise mängisid. Ma tahtsin ainult rahus magada!“ õigustas ta end hädise häälega. Politsei võttis ta siiski endaga jaoskonda kaasa, pidades meest hulluks.
Kui pillid kuulsid, et Georg on jaoskonnas, ei jätnud nad asja nii. Vapralt sammusid instrumendid öösel politseisse, mängimaks valvuritele ja tõestamaks Georgi juttu. Valvurid helistasid endast kõrgemale ülemusele.
Samal ajal hiilis Kustaf oma poe juurde, et jälgida pille. Kuid oh õudust: pille polegi!
„Mulle aitab mina ei pea enam mingit muusikaäri. Kolin siit minema ja hakkan hoopis küpsetama.“ hüüdis mees ärritunult.
Politseiülem oli jaoskonda jõudnud ning vabastas Georgi. Mees sai vabaks tänu oma uutele sõpradele – pillidele. Kuna Kustaf oli läinud, võttis Georg oma sõbrad enda hoole alla.
Kustaf peab oma pagariäri ning hoiame talle pöialt. Georg ja teised elanikud saavad öösiti magada ning pillid võivad avalikult oma meistriteoseid mängida.

Grete Kaar
8. klass
2008

2008. aasta Sten Roosi muinasjutukonkursil auhinnatud töö

Kuidas Marimetsa raba endale nime sai

2010-03-10T15:10:00.000+02:00

Elas kord neiu Mari. Tal olid samblakarva rohelised silmad ja kaunid heledad juuksed. Mitte iga päev ei kohtunud inimesed sellise iluga. Lisaks sellele oli ta aadlisoost ning isa oli kohalik parun. Härra oli tuntud oma mõõdukuse ja karmuse ning asjaliku pilgu poolest.
Kord jaanipäeval, kui küla rõõmsasti ümber lõkke tantsis ja lustis, viibis ka kõrgemast soost rahvas peol. Parun maitses uhkelt kodus tehtud veine ja õllesid. Lõpuks oli ka tema silmist karm pilk kadunud. Lusti täis silmad läksid koos prouaga lõkke äärde. Nii juhtuski, et Mari üksi jäi. Tüdruk armastas väga metsa ja otsustas jalutama minna. Metsas kohtus Mari ühe kena noormehega. Juba esimesest silmapilgust tärkas mehe armastus. Ööd otsa rääkisid noored, nad tundsid teineteist justkui kogu elu. Kui päike kõrgemale tõusis ehmatas neiu, et oli põõsa alla puhkama jäänud. Koju jõudes oli isa tige ning ei lubanud tüdrukut terve ülejäänud suve lossist välja minna, sest uhkus ei lubanud talupoegadega suhelda. Vahel jalutas noormees lossi juures, vahel neiu saatjaskonnaga lossiõues, kuid teineteist ei näinud nad terve aasta. Ja möödus ka kolmas ning neljas aasta. Tüdruku süda oli valus.

Tuli sõda. Isa ülesandeks oli anda sõjaväkke meestesalku. Võeti kõige mehisemaid ja julgemaid. Ka Mari kutsuti salkade ärasaatmisele. Korraga silmasid noored üksteist. Veel viimast korda kallistasid nad, kuid jällegi sekkus parun ning käskis noormehe kohe ära saata. Tüdruk jooksis seepeale metsa ning nuttis. Iga päev, sama koha peal, kus nad olid kohtunud. Vaid külarahvas teadis neiu murest ning kui Mari kadunuks jäi, hakkas rahvas seda Mari-Metsaks hüüdma. Ühest märjast kohast hakkas raba arenema ja hiljem sai sellest Marimetsa raba.

Greete Palmiste
8. klass
2008

Fotograafia algus

2010-03-10T15:05:00.006+02:00

Esimene teadaolev säilinud foto aastast 1826.

Kuidas sünnivad arvutid?

2010-03-10T15:02:00.001+02:00

Kuidas sünnivad arvutid? Nimelt ühes majas. Seal on igasugused arvutid. Kuid üks arvuti on kõige tähtsam ja kõige võimsam ja see on nende kasvataja.
Arvutimunad on algul lihtsalt ümmargused lülitinupud juhtme otsas. Kui nad kooruvad, siis on nad tillukesed kiibid. Kuu aja pärast selgub, kas nendest tulevad sülearvutid või lauaarvutid. Sülearvutid jooksevad ringi, aga lauaarvutid veedavad oma elu juhtme otsas. Sülearvutid laevad oma akud täis ja möllavad edasi. Nii sünnivadki arvutid.

Ranar Leisson
3. kl
2009. a

Kuidas sünnivad päevikud?

2010-03-10T15:01:00.002+02:00

Päevikud tulevad Päeviku planeedilt. Nad sünnivad oma ema ja isa poolt. Ühe aastaga kasvavad neile lehed ja kui lehed on valmis sirgunud, siis tulevad neile tähed, jooned ja numbrid. Noored isased mängivad värvimängu. Nad joonistavad üksteisele pilte selja ja kõhu peale. Kui mäng on mängitud, siis viiakse nad päevikulaevaga poodi ja nad jäävad müüki. Emased päevikud aga jäävad väga kauaks valgeks.

Karolin Palu
3. kl
2009. a

On see sinakas meri?

2010-03-09T17:35:00.002+02:00

.
On see sinakas meri,
mis sätendab päikese käes?
Kuid kus on mere heli,
mis muidu kajab täies väes?

Merest jookseb paar jõge,
mis nii märjad ja kurvad.
Eemal näeb üksikut mäge,
ümarad, hellad ta kurvid.

Ei ole merd ega jõge.
On kurb silm ja pisarad.
Ka pole mäge.
Vaid nina vesine

Kadi Lepmets
7. klass
2002

Saatus

2010-03-09T17:34:00.003+02:00

.
Ära jäta mind saatuse kätte,
ta ei ole alati hea.
Tihti toob tuul pilvi päikese ette
ning sina, mu arm, sa minema pead!

Miks sattusid sa mu teele?
Miks oli meil koos nii hea?
maailm ju tasub alati kätte
ning sina, mu arm, sa minema pead.

Anna Maksimtšuk
7. klass
2002

Poiss ja sinine liblikas

2010-03-09T17:33:00.000+02:00

Elas kord üks poiss nimega Toomas. Talle meeldis liblikaid taga ajada ja neid kinni püüda. Ta elas ühes talus suure põllu ääres. Ükskord läks ta jões oleva kivi peale istuma ja äkki nägi ta ühte väga ilusat liblikat. See oli suur ja sinist värvi. Ta püüdis seda kätte saada, aga see tal ei õnnestunud. Ta jooksis liblikale järele ja äkki avastas poiss, et ta on mingis koopas. Ta käis seal ringi ja vaatas seinu, väikest jõge ja läikivat lage. Varsti Toomas sai aru , et ta on ära eksinud. Siis nägi ta seda liblikat jälle, ta järgnes talle ja nägi, et see läigib pimedas. Kui ta seal ringi käis, oli Toomase imestuseks kõik nii valgeks muutunud. Poiss tiirutas veel korra ringi ja märkas, et kõik kohad seal koopas on taolisi liblikaid täis. Järsku kuulis ta kellegi häält. Toomas lootis, et nüüd saab ta koopast välja ja kui ta ringi pööras, nägi ta, et temaga räägib inimese asemel hoopis liblikas, kuid mitte tavaline liblikas, vaid hästi suur ja sinisekirju liblikas. Toomas küsis hirmunult: „Kes minuga räägib?“ Liblikas vastas: „Ma olen nende liblikate juht.“ Toomas küsis murelikult:“Kuidas ma siit välja pääsen?“ Liblikas vastas: „Mine nendele liblikatele järele ja saadki välja, aga sa ei või meist kunagi mitte kellelegi rääkida. Ainult sel juhul täituvad kõik sinu unistused.“ Toomas läkski koos kolme liblikaga koopast välja ja ta ei rääkinud neist liblikatest mitte kunagi mitte kellelegi.
Kui ta nüüd kohtab mõnda liblikat, siis meenub talle see seikluslik päev ja ta näole ilmub naeratus.

Mark Talur
6.klass
2009

Öösiti kõndides

2010-03-09T17:30:00.000+02:00

Tere !
Mina olen Lisanna. Vanust on mul peaaegu 16. Sünnipäev on mul 27. juulil. Isa silmad ja ema põsed annavad mu näole ilme. Pikad tumepruunid juuksed on ka isalt päritud. Kõige rohkem meeldib mulle sõpradega olla ja suhteliselt tihti ma käin öösiti väljas.
Kell on juba 00.18, kuid jälle ma leian ennast väljast jalutamast. Täna on mul plaanis minna mere äärde. Kui te mõtlete, miks vanemad mind ei keela, siis neid ei huvita see. Olen töönarkomaanide tütar. Ma olen juba 10 minutit kõndinud täielikus vaikuses. Tasakesi on juba kuulda meremüha. Liiv ja meri. Siin saan ma mõelda oma mõtteid. Karjuda nii palju, kui tahan. Võtan plätud jalast ja kõnnin madalas vees. Lained löövad vastu mu jalgu, mille tagajärjel pritsib vesi mu pükstele. Iga veepiisk ehmatab mind, vesi on ju suhteliselt külm. Püksid on peaaegu läbi märjad. On aeg hakata kodu poole liikuma.
Täna lähen ma mere äärde koos oma parima sõbranna Leenuga. Kui Leenut lühidalt tutvustada, siis võiks öelda, et ta on maailma hoolivam ja minu jaoks kõige tähtsam inimene. Tema toob mu päeva päikese. Varsti astun ma toast välja, et temaga teeristis kokku saada. Juba ma näen teda ja jooksen kallistama. Kõndides mere poole paneb ta muusikat. Just sellist, mis sobib õhtul kui päike loojub. Mere äärde jõudes saan aru, et me pole ainukesed, kes päikeseloojangut tulid nautima. Kuigi see ei sega meid. Aeg möödub jutustades kiiresti. Päike loojub ja moodustab ilusa koosluse koos merega. Lõpuks vaatame me vaikides väikest osa päikesest, mis pole veel „vee sisse“ vajunud. Ta teeb ettepaneku koju minema hakata. Muidugi olen ma nõus, kuigi homme tahan ma uuesti siia tulla. Praegu on juba täiesti pime väljas, ehk siis öö. Tõesti mulle meeldib öösiti kõndida, eriti Leenuga. Juba oleme me teeristis ja kallistame üksteist. Korraks vaatan tagasi. Seal ta sammub üle ülekäiguraja. Pööran pilgu tagasi kodu poole, kui järsku kuulen pidurdust. Hakkan tema poole jookma. Samal ajal otsin taskust telefoni. Lõpetasin kõne kiirabisse, kui kuulen ta sosinat. „Sa oled olnud kõige tähtsam mu elus. Palun ära kurvasta kui mind enam ei ole.“sõnas ta. Arstid sagivad ta ümber. Tunnen ennast täiesti kasutuna. Natukese aja pärast teatab arst, et ta on läinud.
Ma tahaks nutta, aga pisaraid ei ole. Tahaks olla, aga temata ei suuda. Ta oli mulle kõik. Kõik, mis mul oli. Öelge oma kallitele inimestele kui kallid nad on, enne kui hilja. Mina jäin hiljaks.
Kurbuse kõige kõrgemal tasemel pisarad puuduvad.

Evelin Palu
7. klass
2008

Sõprus läbi südamete

2010-03-09T17:23:00.002+02:00

Elas kord seitsme maa ja mere taga üks tüdruk, kelle nimeks oli Farry. Nimi oli nii imelik, sest selle jättis talle ta ema, kelle nimi oli täpselt samasugune. Põlvest põlve kanti sedasi seda nime, kuid ka midagi muud. Farryl oli imeline anne: ta oskas loomadega rääkida. Päevast päeva olid loomad ta parimad sõbrad. Farryl polnud vanemaid ega õdesid-vendi. Ta oli üksi.
„Tere hommikust, armas Farry!“ lausus orav puuoksalt. „Tere sullegi, mis meil täna plaanis on?” küsis Farry ja vaatas oma kenade pruunide silmadega oravale otsa. „Ma täpselt ei tea, aga täna on koosolek, et hääletada, kes edasiseks valitsejaks hakkab,“ lausus orav, „kõiki saab valida.“ Farry tänas oravat informatsiooni eest ja asus mõtlema, keda valida. Ta teadis hästi, et teisel pool metsas elab üks poiss, kellel olid samasugused võimed. Kuid kunagi polnud ta saanud poisiga kohtuda. Sügaval oma südame põhjas lootis ta, et poiss on hea ja tore.
„Hmm, mis mul muud teha on, kui koristada,“ mõtles Farry ja asus tööle. Neiu elas vanas majas, mis oli küll pisike, aga armas ja tüdrukule paras. Ta tegi kõik majapidamistööd ära. Vahepeal oli mööda läinud mitu tundi ja nüüd oli uksel kuulda koputust. „Mis siis ikka, teeme ukse lahti ja vaatame, kes seal on,“ mõtles Farry ja teostas oma mõtte. Ukse taga seisis pisike hiir, ta ütles: „Tulin Sind, Farry, kutsuma meie valimistele.“ Kuna Farryl oli põll ees, hakkas ta seda ruttu ära võtma, lausudes: „Oi, kas kell on tõesti juba nii palju? Eks ma teen siis ruttu.“ Farry läks, pani põlle ära ja astus seejärel majast välja. Hiir ootas teda ikka veel. Farry oli hea, tark, ilus ja viisakas. Temas polnud midagi halba. Kogu oma tarkuse juures võttis ta hiire omale peo peale ja nad hakkasidki minema. Poole tee peal tuli hiirele meelde, et Vessumetsa noormees tahtis Farryga kohtuda, „Kui kohale jõuame, tutvustan Sind kellelegi,“ ütles hiir. Farry maja oli kaugel, seetõttu oli tee pikk. Vessumetsa poiss saatis neile vastu oma ustava teenri, metssea. Siga teelisi ei leidnud, kuid vaatas maja üle ja oli isegi natuke üllatunud, et see nii korras oli.
Selleks ajaks olid aga Farry ja hiir valimispaika jõudnud. Hiir tutvustas Farryle seni tundmatut poissi. „Tere, mina olen Farry,“ lausus tüdruk kohe. „Tervist, mina olen Fant,“ ütles poiss. Farry tundis, et sellest kohtumisest saab veel midagi suurt alguse.
Kõik metsloomad olid kohal. Uueks valitsejaks, vana öökulli asemele, valiti Fant. Farry oli esimene, kes talle õnne soovis. Järgmiseks päevaks oli Farry Fanti juurde kutsutud. Nad külastasid üksteist terve nädala ja selle ajal jõudis Fantiga midagi erilist juhtuda. Talle meeldis tüdruk väga. „Farry, me oleme terve nädala koos olnud ja ma tahan öelda, et Sa meeldid mulle,“ ütles poiss. Farry oli sõnatu, kuid samas meeldis tallegi poiss. Mõlemad olid lubanud, et jäävad sõpradeks. Olgu, mis tahes.
Farry küsis oravalt, oma parimalt sõbralt nõu. „Orav, ütle, mida ma teen. Fant meeldib mulle, aga me ei saa koos olla, lubasime üvaid sõpradeks jääda.“ Orav vastas mures tüdrukule: „Järgi oma südant, mitte lubadusi, ja Sa tead, mida teha.“ Farry tegi seda ja sai aru, et kõigest tuleb kinni hoida, mis Sul on. Juba järgmisel päeval olid nad enamat kui sõbrad ja mõne aasta pärast abiellusid. Nad said palju lapsi, kes kandsid nende nimesid edasi. Kuid pärast kõike seda juhtus imelik õnnetus, kus terve pere muutus loomadeks. Metssigadeks täpsemalt. Sellest ei hoolitud ja kui nad veel surnud ei ole, võib Vessumetsast ikka leida õnneliku metsseapere.

Paula Palmiste
7. klass
2009

Elus loeb vaid armastus

2010-03-09T17:22:00.002+02:00

Elas kord üks poiss, kelle nimi oli Frank. Ta oli elavate nimekirjas olnud juba 18 aastat. Viimased seitse aastat oli nooruk elanud koos vanavanematega. Frangile meeldis keemia ja võlukunst.
Ühel heal päeval otsustas noormees oma onule külla minna. Ainult poiss teadis, et Julius on võlur. Mees elas sügaval metsas ja oli väga tark. Kuigi Frangil polnud onuga just kõige paremad suhted, meeldis talle Julius siiski. Eelkõige tema võlurivõimete pärast. Noormees käis onu juures iga nädal, et teada saada midagi uut ja huvitavat maagia kohta. Kuigi mees tal ise veel nõiduda ei lasknud, huvitus poiss asjast siiski. On ju teada, et noortele võluritele kehtib nõidumiskeeld.
Kui maagiatund läbi, seadis Frank sammud kodu poole. Maja korstnast tuli tossu, mida oli juba kolme kilomeetri kaugusele näha. See tähendas, et vanaema tegi jälle maitsvat suppi. Sai söök söödud, siis mindi magama. Kell võis olla vaevalt kaks öösel, kui kuskilt tuli vali kisa. Vanaisa piinles valudes. Frank jooksis taadi ja eide tuppa. Nooruk ei osanud kuidagi aidata. Ta teadis, et ei tohi võluda. Kui memm oleks sellest teada saanud, oleks ta kohe sussid taeva poole visanud. Poiss ruttas onu juurde ja küsis, mida teha. Julius arvas, et ülehomseks on kõik korras.
Möödus päev ja teinegi, aga asi läks aina hullemaks. Taat ei söönud ega joonud midagi. Ta oli kurnatud valuhoogudest. Frank oli vanaisa kõrval nii päeval kui öösel. Ühel varahommikul korraks magama jäädes nägi poiss veidrat unenägu vanaisa surmast.Ta ärkas järsku. Kogu keha oli kaetud külma higiga. Ta hakkas oma õpikust õiget loitsu otsima. Leidnud õige koha, kordas nooruk võlusõnad üle. Need silbid pidid vanaisa terveks tegema. Ta hiilis vanavanemate tuppa, lausus oma võlusõnad ja läks oma kambrisse tagasi. Armastus vanaisa vastu oli tugevam kui nõidumise keeld, mis noorukile kehtis.
Juba järgmisel päeval oli vanaisal parem. Taat rääkis Frangile, et üks tüdruk on vanapapa tuttav ja peaks ka noorukiga kohtuma. Memm kutsus Deisi külla. Poiss hakkas tüdruku vastu huvi tundma. Vanaisa sai noorte kiidumusest aru ja ütles poisile, et ta ei saa eales neiuga koos olla. Frank päris küll, miks, aga iga kord sai ta erineva vastuse. See noormehele ei meeldinud. Deisiga suhtles ta nüüdsest harva, kui üldse.
Paar kuud hiljem saabus kiri, kus seisis, et tüdruk on võluvõimetega ja ei saa elada koos lihtsurelikuga. Seepeale jooksis poiss tüdruku juurde. Kui Frank uksele koputas, tuli talle vastu nutetud silmadega ilus tütarlaps. Noormees hakkas sõnagi lausumata neiut kallistama. Tüdruk hakkas ahastusest nutma, sest teadis, et ei saa Frangiga koos elada. Kuid järsku sosistas poiss talle:”Ka mul on võluvõimed.”
Paari päeva pärast palus noormees neiu endale kaasaks. Peeti uhked pulmad. Kuigi vanavanemad olid poisi võimete üle hämmastunud, elasid nad rõõmsalt kaasa. Frank ja Deisi said endale kolm imeilusat poissi. Kui nad ilmasõjas surma ei saanud, elavad nad siiani õnnelikult.

Evelin Palu
8. klass
2009

Birgitta

2010-03-09T15:59:00.001+02:00

Birgitta
Elas kord kaugel maal rohutirtsude pere – ema, isa, kaks poega ja üks imearmas tütarlaps. Tüdruku nimeks oli Birgitta. Alatihti unistas ja mõtles ta, et tema nimi, Birgitta, oleks ajalehtedes ja ajakirjades. Sellest ta unistas.
Televiisoris oli tema lemmikuks muusikakanal. Ta kuulas ja vaatas seda nii tihti, kui võimalik, loomulikult vendade lemmikhobi, jalgpalli vaheaegadel.
„Birgitta, kasi oma tuppa kriiskama! Ma ei kannata seda enam välja,“ karjus ema köögist, kui plikatirts elutoas kaasa laulma hakkas. „Jah, kohe lähen ,emake.“ Birgitta oli solvunud, sest tema meelest oli tal maailma ilusaim lauluhääl.
Kõik suhtusid Birgitasse samamoodi. Tüdruk otsustas kodunt jalga lasta. Ta ei teadnud veel, kuhu, aga ta läks. Ta oli väsinud ning istus maha ja hakkas enda rõõmustamiseks laulma oma lemmiklaulu. Mööda kõndis üks nukker tütarlaps. Ta kuulis imeilusat lauluhäält. Kurba, aga ilusat. Ümberringi ei paistnud kedagi. Ta otsis silmadega seda lauljat. Lõpuks, kui lauluhääl oli neiule üsna lähedal, vaatas ta selle poole, muru sisse, kus Birgitta oli maha istunud. Tüdruk võttis rohutirtsu enda kätte ning ehmus tõsiselt.
„Tere, mina olen Birgitta!“ Ehmunud tütarlaps ei saanud ühtegi sõna suust. „Muidugi! Sina oled ju Luisa, kuulus laulja. Ma olen alati tahtnud teiega kokku saada. Te olete vapustav!“ Oma nime kuulnud, noogutas Luisa oma pead.
„Kas sina tõesti laulsid nii ilusa häälega?“ küsis Luisa. „Mina jah. Ma põgenesin oma kodust ära, kuna seal ei meeldinud kellelegi, et ma laulan. Mul oli raske oma pere maha jätta.“ Luisa mõistis teda täielikult, sest ka temalgi oli sama saatus olnud. Ainuke vahe oli selles, et tema lauluhääl ei kõlanud enam nii ilusasti kui Birgitta oma.
Terve öö ei saanud Birgitta magada. Ta tahtis väga oma uut sõpra aidata. Plaani valmis mäelnud, jäi ta magama, et hommikul see Luisale ette kanda.
Uuesti kohtudes hakkas ta kohe Luisaga rääkima. Tirtsuke alustas: „Kas tead, ma mõtlesin, kuidas sind aidata, et su karjäär ohus ei oleks. Kui sa mu oma kaelakee külge riputaksid ja kuldseks värviks, ei paneks keegi tähele, et mina laulan. Sina liigutad vaid suud.
Luisa vaatas Birgittat hämmastunud pilguga.
„Kas oled siis nõus? Minu meelest on see väga hea idee.“
„Sa oled geenius, Birgitta!“ Nii me teemegi. Mul on homme linnas esinemine nins sa aitad mu välja. Sa oled tõeline sõber, mu armas Birgitta.“
Nad olid juba mitu kontserti niimoodi kavalalt andnud, kui üle pika aja ilmus välja Luisa parim sõbranna Joanna. Nad usaldasid teda täielikult ning rääkisid talle Birgittast. Neil oli tore õhtupoolik. Nad rääkisid igasugustest asjadest.
Järgmisel hommikul ilmus ajalehes suur pealkiri „Luisa saladus“.
Rohutirtsuneiu ja Luisa said aru, kes selle taga oli, ning kirusid end maapõhja, et usaldasid Joannat. Ta oli olnud siiski Luisa parim sõbranna.
Mõne tunni möödudes käidi Luisat tema kodus küsitlemas ja pildistamas. Nad ei kannatanud seda enam välja ning põgenesid oma praegusest kodust Birgitta vanemate juurde. Nad jutustasid neile kogu loo ära ning elasid mõnda aega seal. Lauljataridel oli seal hea rahulik olla.
Mõne aja pärast avastati Birgittal surmav haigus. Ta lamas nädalaid voodis, suheldes vaid oma lähedastega. Kui Birgitta Luisaga kahekesi jäi, kinkis ta lauljatarile oma kaelas asetsenud kaelaripatsi ning lausus: „See aitab sind edaspidises elus!“
Mõne päeva pärast Birgitta suri. Nädal pärast Birgitta surma toimus Luisaga midagi imelikku. Ta oleks justkui uuesti sündinud. Alguses ei saanud ta midagi aru, aga hiljem...
Kui Luisa tagasi koju läks, külastas teda tema mänedžer, kes tahtis ise oma silmaga seda rohutirtsu näha. Luisa kodust ei leitud kedagi ega midagi. Kuna Joanna jutt ei saanud kinnitust, tunnistati see libalooks. Mänedžer vabandas Luisa ees ning kutsus ta stuudiosse uue lauluga tutvuma. Luisast sai superstaar ilusa lauluhääle pärast.
Kui Luisa laulma hakkas, ehmus ta täiesti. Tema lauluhääl oli hämmastavalt ilus, just nagu Birgittalgi. Nüüd sai ta aru oma sõbra kingitud kaelakee võlujõust.
Mälestamaks sõpra, lasi Luisa teha täpselt samasuguse ripatsi, nagu oli seda Birgitta tema kaelas rippudes.

Greete Kaar
9.klass
2009

Atsi purjekool

2010-03-09T15:58:00.003+02:00

Elas kord üks tore mees Ats. Ühel päeval ostis ta lotopileti ja võitis sellega suure summa raha. Nüüd mõtles mees, mida rahaga peale hakata. Kuna talle olid alati meri ja laevad meeldinud, siis rajas ta purjekooli. Mees ehitas mere äärde suure koolimaja. Kui see oli valmis saanud, mõtles ta kooli ees seistes, kust veel purjekad saada võiks, sest kogu raha oli ehitamistöödele kulunud. muremõtteid mõlgutades vaatas Ats taevasse ja nägi seal mingit suurt kollast valgust enda poole liikumas. Ta jäi seda vaatama. Järsku hakkas maa kergelt värisema ja silmapilkselt olid mehe ees seitse imekaunist purjekat. Küll oli purjekooli looja nüüd õnnelik.
Tema kooli tahtis õppima tulla väga palju noori, kuid neist vastu võttis ta vaid seitse, et igal õpilasel oleks oma purjekas. Järgmisel päeval alustati treeningutega. Mees oli oma õpilaste ja laevadega väga rahul ning ta otsustas poisid üsna ruttu ka võistlema saata. Nii ta tegigi. Nädala pärast toimusid Haapsalu lahel võistlused ja Atsi purjekool sai seitse kuldmedalit. Poisid ja õpetajad olid tohutult õnnelikud selle saavutuse üle. Ka järgmistel kuudel võideti alati kõik võistlused. Purjekad rääkisid tihti omavahel, et küll neil on ikka vahva töökoht ja toredad omanikud.
Kuid ühel päeval ei läinud purjetajatel hästi. Toimusid järjekordsed võistlused ning Atsi kool tuli viimasele kohale, ka järgnevatel kordadel ei suudetud paremini esineda. Nii õpipoisid, õpetajad kui ka purjelaevad olid meeleheitel. Nad ei saanud aru, milles viga on.
Ühel öösel, kui purjekad arutasid, mida nad valesti teevad, ütles seitsmes purjekas, et ta on ennast mitu nädalat kehvasti tundnud ja äkki tulid halvad tulemused sellest. Ta palus end teistel paatidel üle vaadata. Kõikide ehmatuseks oli seitsmenda purjeka põhja auk kulunud. Nüüd said laevad aru, miks neil kõigil halvasti läks, kuna nad teadsid, et kui ühel paadil viga on, siis kandub see ka teistele edasi. Hommikul tuli Ats oma õpilastega laevu vaatama. Nad nägid, et purjekal oli auk sees ja viisid selle kohe remonti. Mõne aja pärast helistati kooli ja öeldi, et seda laevukest on võimatu parandada, kuna materjal, millest see valmistatud, on ebamaine. Kõik olid väga kurvad. Ats vaatas veel purjekat ja mõtles, mida annaks ette võtta, kuid ühtegi tarka mõtet talle pähe ei tulnud.
Järgmisel ööl arutasid ka purjekad, mida teha. Nendele ei tulnud samuti ühtegi ideed ja nõutult heideti magama. Ainult seitsmes laev oli veel ärkvel. Ta vaatas taevasse ja nägi sealt mingit kollast valgust lähenemas. Purjekas hakkas kartma ja äratas kaaslased üles. Kõik olid hirmunud ja jäid heledat kuma vaatama. Järsku käis kõikide purjekate seest värin läbi. Nad tundsid ennast taas tervelt ja seitsmenda purjelaeva põhjas polnud enam auku.
Kui hommikul tulid õpilased paate vaatama, siis olid nad ülimalt õnnelikud, sest nägid, et kõik meresõidukid olid jälle terved. Poisid asusid uuesti treenima ja neil läks väga edukalt. Juba järgmisel kuul toimusid olümpiamängud ja kõik seitse purjekat võtsid sellest osa. Taas toodi kuldmedalid Atsi kooli. Oldi väga rõõmsad ning terve Haapsalu juubeldas koos sportlastega.. Atsi purjekool pärjati maailma parimaks spordikooliks ja kõik tahtsid selles koolis õppida, aga purjekad jäid vaid oma tõelistele peremeestele truuks.
Õpetaja jäi ühel päeval mõttesse, et mis asi ravis purjekad terveks ja mis need üldse siia maale saatis, aga lõpuks sai ta aru, et see jääbki alatiseks saladuseks. „Ju siis oli minule selline õnn määratud,” arvas Ats.

Katrina Lehtla
9. klass
2009

Karu sünnipäev

2010-03-09T15:35:00.003+02:00

Ükskord ammusel ajal pidas karu oma sünnipäeva. Aga kuna ta polnud oma sünnipäevale kedagi kutsunud, siis pidi ta oma pidupäeval üksi olema. Ta võttis piknikukorvi ja läks sünnipäevaks sobivat kohta otsima.

Mõne aja pärast hakkas vihma sadama. No mis siis ikka, mõtles karu. Ta istus lähima puu alla, milleks oli kuusk ja hakkas sööma.

See kuusk oli väikese linnu pesapuu. Lind lendas toidulõhna peale pesast välja. Ott ei teadnud, et lind tahtis koos temaga sööma tulla. Mesikäpp arvas, et lind tuli tema sünnipäevale ja pakkus sulelisele kohe kooki, meekooki. Linnuke võttis koogitüki noka vahele ja viis pessa poegadele. Tuli siis jälle tagasi. Seepeale andis ott talle veel ühe koogitüki. Selle sõi lind kohe sealsamas ära.

Siis nägid nad ühte tigu. Tigu mõnules vihma käes. Karu kutsus ka selle looma oma sünnipäevale. Mõmmik andis koogitüki linnule, kes viis selle lennates teole. Teol oli väga hea meel! Nad kõik olid kolmekesi väga rõõmsad ja said sõpradeks.

Iris Kivisäk
3.kl
2009a.

Karu Kusti

2010-03-09T15:32:00.003+02:00

Ükskord ammu, kui loomad veel rääkisid, siis elas üks emakaru, kellel sündisid pojad. Teised mõmmikud mürasid niisama, aga üks karupoeg, kelle nimi oli Kusti, lamas kiiktoolis ja mõtiskles. Ta tahtis omale reisi lubada, aga ta veel ei tohtinud.

Paar kuud hiljem oli ta piisavalt suur, et minna rändama. Ja nii ta tegigi. Ta suundus lääne poole. Kui ta oli kolm tundi kõmpinud, kohtas ta linnukest. Nad tervitasid teineteist ja said sõpradeks ning jäid pikemalt jutustama.

Sellel ajal kerkis torm, vihma kallas. Kusti pidi öömaja leidma. Lind kutsus ta oma pesa alla kuuse okste varju. Sinna Kusti jäigi. Ta pakkus linnule küpsist ja ise jõi teed. Poole tunni pärast magasid mõlemad nagu kotid.

Linnuke ärkas öösel mingi paugu peale üles. Ta otsustas ümbrust kontrollida ja tema ehmatus oli suur! Jahimehed! Lind kimas kohe tagasi ja äratas karu üles. Kusti pistis punuma. Hommikul oli ta ringiga koju tagasi jõudnud. Karuema oli ülimalt mures olnud. Kusti jäigi nüüd koju. Lind aga kolis nende maja räästa alla ja nad olid parimad sõbrad elu lõpuni.

Ranar Leisson
3. klass
2009. a

KUNSTIGALERII / juhendaja õpetaja Anne Kübarsepp

2010-03-09T14:23:00.016+02:00

Kodumaaigatsus

2010-03-09T13:15:00.006+02:00

.
Ühel pimedal ööl ei saanud ma und,
sest mõtted ei andnud mul rahu,
miks lahkuda tuli mul kodumaalt,
kus sündisin, kasvasin ma,
kus tunda sain armastust, hellust nii suurt,
mis südame ärevaks teeb.

Ja lõputult palju see valu mul teeb,
kui oln sust kaugel, mu isamaa.
Siis mõtlen ma sulle nii päeval kui ööl,
ei unune meelest mul sa.
Veel praegu ei tea, mil tagasi saan,
et tunda su mulda jalge all taas.

Kord saabub see päev, mis õnne meil toob.
Siis jälle oleme koos.

Ly Munskind
7. klass
2002

Armastus

2010-03-09T13:14:00.007+02:00

.
Armastus on ilus sõna,
puhtam veel kui puhas süda,
valusam kui Lahesõda,
vägevam kui võimsaim kada.

Armastus on justkui tuli,
mis lõõmb sinu südames.
ta piinab, piinab hinge mul,
justkui oleksin ma hull.
kuid äkki märkad miskit sa,
mis paneb rohendama kõik maa.
See ongi tema, kes kalleim mul
ja enam pole k ma hull.

Raiko Silberk
7. klass
2002

Hukutav armastus

2010-03-09T13:14:00.005+02:00

.
Ainult sina mul mõtteis mõlgud,
justkui laev merel kõigud.
Tormisel merel laev sõidab,
minu südame sa võidad.
Siis laev põhja läks pea,
sind armastan, seda sa tea.

Nüüd taevasse pääsesin ma,
loodan, et sinna jõuad sa ka.
Sind ootan seal igavesti,
ei unusta sind ealeski.

Andres Savik
7. klass
2002

Minu silmasära

2010-03-09T13:13:00.003+02:00

.
Oli kord mul üks silmasära,
kuid miskipärast läks ta ära.
kurvaks tegi meele see,
reisisin siis üle vee,
et unustada tema,
kuigi ta oli väga kena.

Kohtasin teda jälle siis,
kuigi mu reis kaugele viis.
Nüüd ta jälle mus silmasära
ja enam ma ei lase teda ära.

Alo Nelis
7. klass
2002

Koduke

2010-03-09T13:12:00.001+02:00

.
Mu kodu on küll väike,
kuid armas mulle.
Aknast sisse vaatab päike,
paitab meie palgeid.

Kodus pole vaja rikkust
ega kalleid esemeid.
Vaja palju lahkust, heldust,
armastust suurt sületäit.

Kodu on mul kaunis kohas,
puud on otse maja ees.
Päeval rahus õues ringi tatsan,
juba olen lombi sees.

Linnupesa puu otsas
on vooderdanud linnuke.
Väike ussike tal nokas
süüa viib ta lastele.

Kodus on mul kindel tunne
koduseinad, vennad, ema.
Oma kodus veedan tunde,
kui õues külm ja sõbrad mind ei taha.

Ka linnukestel armas kodu,
hellalt nad seda hoiavad.
Lihtsalt puuoksad üksteise peal rodus,
udusuled pesapõhjas sooja hoiavad.

Sama soe ka minu kodus,
hoian seda väga .
Lastel siingi olla mõnus
siit kunagi ei taha minna ära.

Kui juhtub, et kodus kurvaks läheb meel,
siis muusikaga muudan tuju heaks.
Kui ka linnukese kodus miski kurvaks teeb,
siis ta kurba tuju laulmisega leevendama peaks.

Greete Põlluste
IV klass
2008

2010-03-09T13:11:00.002+02:00

.
Mul oli kodu väikeses alevikus Läänemaal
seal olid oma loomad, nukud ja oma lõhnad,
metsad ja männid –
see kõik on nii ehe.

Kord lahkuma ma pidin
lahkuma oma kodust
oma metsast
mulle armsaks saanud paigast.
Istun ja mõtlen,
kuid nutta ei kavatse.
Pisaraist kasu on vähe –
paljud on Eestimaal
lahkunud kodust.

Lõpuks tagasi sain oma armsasse kodupaika.
Jälle olen oma sõprade juures.
Mu süda rõhkab rõõmust.
Lõpuks jälle tagasi ma olen.
Mu mets ja väikesed mäed,
kust lumega alla saab lasta,
või suvel mustikaid korvi panna.
Mu süda hõiskab sees.

Kerly Liivalaid
V klass
2009

Eestimaa

2010-03-09T13:09:00.001+02:00

.
Läänemaa ja Läänemeri,
vanaema lõnga kerib.
Eesti vapp ja meie kapp,
lapp ja vanaema riidekapp.
Ruhnu, Kihnu Saaremaa,
oh kui kaugelt neid saab vaadata.
Munamägi, Emajõgi,
Võrtsjärv küsib: „Kus on Hiiumaa?”
Sportlased on tublid,
mõni isegi võitjaks tuli.
Tallinnas on palju maju,
Soomes on suur kalju.
Rootsi on kuningriik,
Venemaa on föderatsiooniriik.
Rahvariided, Kihnu Virve,
kõik kuuluvad Eesti juurde.

Cärolin Grahv
3. kl
2009/2010

Eestimaa

2010-03-09T13:08:00.001+02:00

.
Väiksed käivad lasteaias,
suured käivad koolis.
nemad on maiad,
unistavad moosist.

Linnad, asulad
siin kõik asuvad.
Linnadeks on Tallinn, Tartu,
asulateks Allik, Varstu.

Eestis on tore elada,
laupäeval magada.
Suvel tahaks ujuda,
seda ootan mõnuga.

Sügisel on kirjud lehed,
koer toob kätte ajalehe.
Koer teeb trenni minuga,
aga jookseb sinuga.

Nii on meie Eestimaal,
aga mitte Venemaal.

Karolin Palu
3. klass
2009/2010

Eestimaa

2010-03-09T13:07:00.001+02:00

.
Meil on saared, taimed, järved.
Metsas põtradel on sarved.
Mõnes kohas kõrged mäed,
sealt sa kaugele kõik näed.
Meil on vapp ja Eesti lipp.

Veel meil on ju naaberriigid,
sood ja järved, väiksed tiigid.
Samuti on vanad legendid,
jutud räägivad ka presidendist.

Anastasija Smirnova
3. kl
2009/2010

Eesti

2010-03-09T13:06:00.001+02:00

.
Tallinn on meie pealinn,
ta on teilgi tähtis linn.
siin on president, ta Eesti boss,
temal on siis uhke loss.

Eestil on siin oma lipp
ja tal on ka oma vapp.
Siia tulles tooge kaasa suusad uisud.
Meil siin kõrged lumetuisud.

Siin on metsad, mäed ja sood,
juhtund siin on vahvad lood.
mitte ükski päris vaal
ei ela meie Eestimaal.

Iris Kivisäk
3. kl
2009/2010

Eestimaa

2010-03-09T13:05:00.000+02:00

Eestimaa on meie kodumaa,
üle ega ümber sellest küll ei saa.
Lõuna-Eestis kõrged mäed.
Nende otsast kaugele näed.

Talvel meil on suured tuisud,
ikka kaasas suusad, uisud.
Suvel meres ujume,
aasal lillepärga punume.

Anete Matto
3. kl
2009/2010

2010-03-09T13:03:00.001+02:00

.
Keksisin lumes,

äkki hakkas sadama,

kristalseid helbeid.

Jaanika Rumjantseva
9. klass
2009/2010

2010-03-09T13:01:00.005+02:00

.
Õnnetu päike

kumab talvises taevas,

pisarad silmis.

Karina Kungla
9. klass
2009/2010

Võluflööt

2010-03-09T13:00:00.001+02:00

Elas kord ühel kaugel põhjamaal kuningas koos oma naisukesega. Nad soovisid endale väikest last. Läks veidi aega ja see unistus täituski.

Aastad möödusid ja printsessist kasvas kena kombekas neiu. Kuningas arvas, et tütrele on vaja kavaler leida. See pidi olema loomulikult selline noormees, kes suudaks tulevikus ka riiki valitseda. Kojanarri pähe kargas idee: tuleb korraldada üritus, kus printsess saaks paljude kandidaatide hulgast endale just selle õige valida. Tundub, et narr oli lugenud “Tuhkatriinu” muinasjuttu, kust mujalt siis selline mõte.

Kuningal oli ka ettekujutus, millistele nõudmistele peaks tema tütrekese tulevane mees vastama: noormees peab olema kena, tark, milleski andekas ja ega talutööde tegemise oskuski mööda külgi maha ei jookseks. No oli selline maalähedase mõtlemisviisiga valitseja.

Mõeldud – tehtud, kuulutatigi suured pidustused välja. Nimetatud päeval tuli kohale palju noori mehi igast maailma nurgast. Muidugi olid nad kõik väga andekad, kuid neiule ei sobinud üks ega teine. Kes oli liiga inetu, kes upsakas, mõni paistis üsna lollike, vigu oli kandidaatidel teisigi.

Kuningas tundis suurt muret oma tütrekese pärast ja ei teadnud, mida teha. Ta küsis nõuandjailt, nood arvasid, et võiks printsessi saata laia maailma endale ise armastust otsima. Kuningas kahtles, raske südamega nõustus ta ning kolme päeva pärast olid neiul kohvrid pakitud ja tõld ees. Asuti teele, kavas oli minna lõuna suunas seitsme mäe ja mere taha.

Lõpuks jõutigi sihtkohta. Saabudes soovis tüdruk pikast sõidust end sirutada ja ta läks veidikeseks jalutama. Aasalt väikese majakese juurest leidis ta ühe lihtsakoelise nooruki, kes mängis imeilusasti flööti.

Samal ajal tegeles võõrustaja-kuningas kavaleri otsimisega. Ta oli nimelt otsustanud oma sõpra, printsessi isa, aidata. Nii lepitigi kokku, et neiu kohtub mehega, naabermaa printsiga, kes on kaunis ja ka osav kõiges, mis ette võtab.

Kohtumisel polnud printsess üldsegi sellest kavalerikandidaadist vaimustuses, sest tema meeles ja südames oli flöödipuhuja. Võõrsil olles veetis neiu palju aega noore pillimehega. Tundus, et just temast võiks saada tütarlapsele hea kaaslane eluteel.

Printsess sõitis väljavalituga koju, sest oli oma armastuse leidnud. Nüüd oli vaja ka isa noorte nõusse saada. Kuulnud, kelle tütar välja valis, sõnas kuningas raudse “EI”. Noored olid lohutamatud, kuid valitseja sõna on siiski seaduseks.

Möödusid päevad ja ühtäkki jäi kuninganna haigeks, lausa nii raskelt, et ei saanud istuda ega astuda, ei läinud tal alla söök ega jook. Kutsuti siis kokku kõik maailma targad ja üheskoos mõeldi, kuidas naist ravida, kuid abi ja lahendust asjale ei leitud.

Sama häda tabas ka noormeest, kes vaatamata kuninga põikpäisele otsusele veel selles riigis viibis. Printsess oli väga mures, sest leegitsevad tunded tema hinges polnud kustunud. Nüüd oli armastatu ohus. Tüdruk lahkus salaja lossist, et kallimaga haiguse ajal koos olla. Samas muretses ta ka ema pärast väga, sest too jäi üha nõrgemaks. Printsess läks flöödipuhuja juurde ja noormees rääkis neiule ühe saladuse, mis võiks suures hädas aidata. Nimelt omavat flööt võlujõudu, millega saab täita kolm soovi. Pill olevat sajandeid vana ja oli noormehe perekonna ainuke tõeline varandus, mille vanemad pärast surma pojale jätsid.

Poiss sõnas: ”Kui sa teed nii, nagu ma sulle ütlen, on võimalus, et su ema ja mina paraneme.” Ta selgitas tütarlapsele, et see peab flöödil puhuma üht viisijuppi, mis pole sugugi raske. Flööditorust lendavad seepeale välja lilleõied, millel on võlujõud. Õiekesed tuleb kokku korjata. Lisaks oli vaja tuua allikalt vett, mida oli vaja õite allaneelamise hõlbustamiseks. Iga inimene pidi saama vaid ühe kroonlehe.

Neiu läks ruttu allikale, tõi kannuga klaarselget ja karget vett. Naasnud allikalt, puhus ta flööti, ehkki tema musikaalsus polnud just eriti suur. Pillist paiskusid välja õielehed. Neiu andis kiiruga armastatule ühe kroonlehe ja joogiks allikavett. Ennäe imet, paranemine toimus vaid mõne hetkega. Tüdruk oli hämmastusest kõnevõimetu, kuid toibus peagi. Seejärel kiirustasid nad lossi, et ka kuninganna päästa.

Möödusid üksteist vaevarikast tundi, sest loss oli üsna kaugel. Hinge näris ka teadmatus, kas ema veel ülepea elus on. Jõudnud koju, tormas tütar ema tuppa, voodis nägi ta ema hinge vaakuvat. Neiu jutustas emale, kuidas noormees haigusest võitu sai, kuid kuninganna oli juba lootuse kaotanud. Ta kahtles nii tarkades kui ka imedes. Paranemise nimel ja tütre keelitusel võttis ta siiski ühe roosaka kroonlehe, mille neiu just nüüdsama oli flöödist välja puhunud. Peale andis tütar emale sõõmu karastavat allikavett. Mõne silmapilgu möödudes oli naine taas tervenenud. Tema jume oli sametine ja klaar, kuningale näis paranenud naine ka paarkümmend aastat noorem olevat.

Valitseja oli kaasa paranemisest vaimustunud. Enam ei lugenud talle noormehe päritolu ega varanduslik seis, oluline oli vaid laste soov. Niisiis abiellusid printsess ja andekas flöödimängija ja elasid oma päevade lõpuni koos. Flöödi pärandasid nad aga oma pojale.

Mari-Liis Otsma
IX klass
2008/2009

Unenägu

2010-03-09T12:59:00.003+02:00

Elas kord üks printsess Eliisabet, kel meeldis teha majapidamistöid. Ta vaaritas tihti süüa inimestele, kes lossi külastasid. Seetõttu olid tal alatihti riided mustad. Kuna ta oli usin tüdruk, pesi ta isegi oma riideid.

Ükskord, kui tüdruk oma põlle pesi, toodi talle vürtsidega seep, mis oli Hispaania kuningalt kingiks. Seep oli lillat värvi ja võdisev nagu tarretis. Kui printsess sellega pesi, hakkas ta tahtmatult laulma:

„Tähed, mis taevas,
mere peal laevad,
küünlad mu toas,
maailma parimad road,
seesama seep, mis vürtsi täis,
näita mul, kuis tulevik näib!”

Samal hetkel kadus Eliisabet kollasesse ajaruumi. See seep, mille Hispaania kuningas talle kinkis, oli olnud valitseja võluseep. Sellega sai valitseja ajas ringi rännata, aga juhuslikult sattus seep meie printsessi kingikotti.

Tüdruk lendas sõna otseses mõttes tunnelis ringi. Ta reisis mööda piltidest, mis kajastasid nii minevikku kui tulevikku. Printssess nägi vendade Lumiere´de esimese filmi võtteid, nägi, kuidas Gustave Eiffel projekteeris omanimelist torni. Lõpuks tal hakkas juba ringi lendamisest paha ja ta hüüdis. ”Laske mind maha minna, laske mul minna!” Samal hetkel jäi printsess korraks seisma ja kadus seejärel tunnelisse number 21.

Nii ta liugles säravasse ja muusikat täis käiku. Eliisabetil oli selline tunne, nagu oleks magnet teda tõmmanud.

Järsku istus ta Tallinnas bussijaamas. Piiga nägi, kuidas inimesed ta ümber sagisid ja silmas automaatselt liikuvaid uksi. Äkki istus ta kõrvale naine, kes võttis kotist mobiili ja helistas kellelegi. Printsess mõtles: ” No küll on ebaviisakad inimesed! Ma olen ju ikkagi printsess, mulle võiks tere ka öelda! Aga oot, oot! Kas see inimene siin on hull, või mulle näib nii, ta ju räägib omaette seal oma painduva musta karbiga.” Loomulikult polnud printsessil udutuhkagi aimu, et on olemas telefonid, rääkimata siis klapiga mobiilidest!

Järsku märkas ta, et bussijaama saab sisse automaatuste kaudu. Sinna oli lühike vahemaa, aga ümberringi sagis palju inimesi. Ühel naisel oli nii kiire, et komistas otse printsessi ette. Eliisabet ei märganud naist ja ta koperdas ise ka kogemata naisele otsa. Neiu jalad läksid poriseks ja põlvedel oli ka paar kriimu. Naine, kelle otsa tüdruk komistas, oli Linda. Ta märkas, et lapsel on sukad katki ja mustad. Linda lausus neiule:” Vabandust, mul tuleb kohe koosolek ja ma pean poole tunni pärast kohale jõudma! Aga sinu sukad tuleb nüüd keemilisse puhastusse viia! Lapsuke, kus su ema ja isa on?” Printsess kostis:” Minu ema on kuninganna, isa kuningas. Mis asi on keemiline puhastus?” Linda naeris: ”Ma parandan sind, ütlesin nimelt keemiline puhastus! See on selline koht, kus võetakse riietelt ära plekid, mis pesumasinas ära ei tule. Aga kas tõesti on sinu vanemad kuninglikud? Oi, seda nalja ma enam ei usu!” Printsess solvus: ”Kuidas palun, te ei tunnegi mind?” Naine vastas: ”Muidugi ei tunne ma sind! Aga tule, läheme nüüd sisse sooja, väljas on külm ja porine!” Naine viis lapse bussijaama sooja. Kui nad möödusid liikuvatest ustest, hüüdis printsess:” Oi , kui toredad liikuvad klaasid! Meil võiks lossis ka sellised olla!” Nad käisid jaamas ringi ja vaatasid pilte, mis ka liikusid. Lõpuks küsis printsess:” Vabandust, mademoiselle, aga kus ma saaksin oma põlve puhtaks teha?” Naine juhatas ta tualettruumi. Ta näitas, kust tuli seep ja kust vesi. Printsess asus oma sukki pesema. Järsku kuulis ta laulu.

”Tähed, mis taevas
mere peal laevad,
küünlad mu toas,
maailma parimad road.
Seesama vesi, mis vürtsi täis
vii tagasi ta sinna, kus ta viimasena käis!”

Samal hetkel ärkas ta üles ja mõistis, et oli pesukausi taga magama jäänud ja nägi vaid ilusat und. Aga see ulm jäi printsessi elu parimaks unenäoks.

Greete Põlluste
V klass
2008/2009

Muinasjutt Kriidist ja Tahvlilapist

2010-03-09T12:57:00.004+02:00

Elas kord seitsme maa ja mere taga ühes koolimajas Valge Kriit. Tema neli külge kiirgasid hommikupäikese valguses kaunimalt kui jaanuarikuu lumi. Rohelisele Tahvlile oli temaga kirjutatud lineaarvõrrandeid ja armastusluulet, geograafilisi koordinaate ja ainevalemeid. Kõige enam meeldis Kriidi-neiule, kui väike sinisilmne Greete vahetunnis temaga tahvlile roose maalis.
Kriidi naaber – kortsus ja tusane Tahvlilapp, kelle õde oli Tolmulapp ja kes oli pärit Moppide suguvõsast ning kelle vaarvanemad olid põrandalapid – lesis väsinult Tahvli äärel. Igal hommikul lootis suguvõsa lemmik, et käes on päev, mil ta pensionile saab jääda. Ta oli oma perekonnas kõige edukamat karjääri teinud ning soovis nüüd teenitud tasu saada.
Sel hommikul oli neljakandilisel Kriidil väga hea tuju ning ta läks tegema hommikusi harjutusi. Kuid tahes-tahtmata ajas ta kõik kohad kriiditolmu täis. Tahvlilapil oli kriidiallergia ning ta hakkas turtsuma. Kriit, kelle süda oli sama valge kui ta ülejäänud keha, kurvastas ning läks ja küsis Tahvlilapilt sõbralikult:
“Kallis naaber, tean, et meie vihavaen on kestnud juba pikka aega, kuid kas sa pole mõelnud, et võiksime ära leppida? Üksi olles hakkab ju pikapeale igav.” Tahvlilapp käratas talle vastu: “No millepärast?! Et ma saaksin jälle ja jälle sinu mustust Tahvlilt pühkida? Sina ju ei tea, kui tüütu on pidevat solgutamist külma vee all saada. Kui sul pole mõtet, kuidas pensionile jääda saaksin, jäta mind rahule!”
Kriit vantsis oma tahvlipoolele ning istus. Möödus päev, tükike teist ning raasuke kolmandatki. Jälle läks Valge Kriit oma jutuga tahvlilapi juurde. Vastus kõlas täpselt samamoodi kui eelmisel korral. Pärast teist tööpäeva hakkas Kriit öö hakul plaani peale mõtlema. Ta leidis, et kõige targem on vanemalt järgi küsida. Seitse pikka tundi rändas Valge enne, kui Sahtlisse jõudis. Seal elas auväärt ja tark Krihvel. Kriit rääkis oma murest ning jäi vastust ootama. Krihvel mõtles, kallutas pead ühele küljele, pööras teisele ja vastas:
“Sulle abiks annan ma kolm võlutilka. Üks on punane, teine kollane ning kolmas roheline. Kuid ole nendega ettevaatlik – enne keskööd ei tohi neid maha panna, siis tilkade võlujõud kaob. Mine üle Suure Laua Seitsmendasse Sahtlisse, sealt leiad 3 ümarat ja värvitut kriiti. Kui igaühele erinevat värvi peale tilgutad, ärkavad nad elule. Juhul, kui sahtel ei avane, hüüa:

“Targa juurest tulen,
tarkade juurde lähen,
otsin vastust palvele!”

Valge Kriit tänas tarka abi eest ning asus teele. Poole maa peal kohtas ta kurja Joonlauda, kes oli Kriidi ametit juba lapsest saati ihaldanud. Kadedusest üritas ta Valget nii palju kiusata, kui suutis.
“Mina olen pool küünart pikk, keegi ei hakka mulle vastu! Anna imetilgad kohe siia!” Kriit ei andnud alla ja jooksis elu eest.
Täpselt keskööl libastus rändur ning kukkus üle Laua serva. Kiiresti hüüdis ta targa õpetatud sõnad ja otsekui võluväel avanes sahtel ja Valge Kriit langes pehmelt mingile lapi moodi asjale. Eemal märkas ta kolme kriiti. Kähku tilgutas ta ühele natuke kollast, teisele rohelist ning kolmandale punast värvi. Juhtus lubatud ime – kriidipulgad tõusid unest ja hakkasid sädistama.
“Oi, kui kena sa oled,” kostus ühe suust. “Milline toon!” sõnas teine rõõmuga. Kui Valge Kriit rääkis ära kõik, mis vaja, mõistsid kolmikud ja kostsid ühest suust kärsitult: “Me tahame kohe Tahvlile!”
“He aküll, ma võtan teid kaasa. Ilmselt peab see nii olema.” Värsked sõbrad hakkasid minema, kui järsku kostis selja tagant madal hääl, mis tundus olevat alles unine: ”Aga mis minust saab?”
Kriitidele meenus nende sõber Lapp ning nad palusid Valgel Kriidil veel üht kaaslast teele võtta.
“Hea küll, võtan ka Lapi kaasa, ilmselt peab ta meiega liituma.” Korraga oli Valgel Kriidil kõik selge: Vana Tahvlilapp saab pensionile jääda ainult siis, kui talle asendaja leitakse. See asjamees oli neil nüüd olemas.
Täpselt tööpäeva alguseks jõudis viisik Tahvli äärele. Tahvlilapp tukkus alles. Veel kiiremini kui tuul, lidus Valge Kriit semu juurde ja rääkis tollele oma seiklusest. Tahvlilapp ei uskunud oma silmi, kui nägigi neid kolme värvilist kriiti ja enda uut kohatäitjat. Ta kallistas tänutäheks Kriiti ja surus uuele Lapile kätt ning ütles:
“Suur tänu, kallid sõbrad, ma poleks arvanud, et mulle nii hea asendaja tuleb. Kriit, tule mulle mõnikord külla! Jumalaga!”
Samal ajal olid kolm pepsi kriiti Valge Kriidi koha Tahvli äärel üle võtnud. Nad lootsid, et kõva töötamise järel tuleb ka palju raha ning tõotasid, et ei lase vana ametimeest enam kunagi omale kohale. Hetkeks tundis loo kangelane end petetuna, kuid arvas, et temalegi kulub väike puhkus ära.
Kolmanda tööpäeva alguses tulid kolmikud Valge Kriidi juurde palvega: “Kulla sõber, ehk teeksid täna meie eest tööd, me värv pole enam endine ning ümar kuju kulub jubedasti.”
Valge Kriit vastas: “Mina lähen nüüd hoopis Tahvlilapi juurde puhkama. Teie soovisite tööd teha, tehke! Ahnus ajab upakile, kas pole?”
Teatavasti puhkavad Tahvlilapp ja Valge Kriit siiani Pruunil Riiulil.

Greete Palmiste
9. klass
2008/2009

Lepatriinu Triinu

2010-03-09T12:56:00.003+02:00

Elas kord seitsme mäe ja mere taga muru sees pisikeses pesas üks lepatriinude perekond: pisike Triinu koos oma seitsme vennaga ning vanematega. Vanima venna nimi oli Lembit, ta oli enda arvates jube tark, kuid tegelikult ta seda polnud. Järgmine veli oli Siim, suur laiskuskott, ta ei viitsinud mitte midagi teha. Seejärel tuli kiire Rudolf, kes oli ümbruskonna üks kiiremaid lendajaid. Neljandaks oli üks hakkaja poiss Tõnis, kes oli huvitatud kõigest, mis maailmas ja ümberringi toimus. Ta ei istunud kunagi paigal. Vanemad ei osanud tihtipeale arvatagi, kus maailma otsas ta õhtuks on. Seejärel tuli vanemate lemmik Aigar, kuid ei tohi mainimata jätta ka pere lõbusamaid - kaksikuid Tippi ja Täppi, kes olid sünnist saati nagu sukk ja saabas ning kes polnud kunagi tülis ja tegid kõike koos. Pereelu korraldasid vanemad, kes olid sageli reisil, neid oli harva kodus näha. Kuid kui nad tulid, tõid palju kingitusi.

Niisiis oli pere pesamuna see, kes kodus kõike tegi. Ta vaaritas alati suure potitäie süüa, koristas vendade järelt ja toimetas muid asju. Õnnetul Triinul polnud ühtegi sõpra, ta oli väga üksik. Triinu elu suurim unistus oli kas või üks päev elada inimesena. Ta soovis väga kanda ilusaid riideid, tantsida ja teha kõike seda, mida ta oli näinud inimesi tegemas. Nimelt käis lepatriinu salaja, nii et vennad ei teaks, õhtuti inimesi piilumas.

Ühel päeval, kui Triinul said kõik kodused tööd tehtud ja vennad olid ringi uitama läinud, otsustas ka Triinu lendama minna. Ta istus koolimaja juurde kivile, et inimesi vaadata. Istudes seal, puhkes ta kurvastusest nutma. Ta juurde lendas porikärbes, kes küsis Triinult, miks ta nutab. Kui Triinu oli jutu lõpetanud, kukkus porikärbes ülbelt naerma. Naeru lõppedes lausus porikärbes: „Vot seda nalja lähen ja räägin oma semudele.“ Porilane lendas ära. Mõne aja pärast tuli kärbsejõmm oma sõpradega tagasi, koos hakkasid nad neiu üle irvitama. Tüdruk ei kannatanud seda enam ja lendas kaugele – kaugele ära.

Lendas, kuni ta ära väsis, ning maandus siis suurele lillele. Istudes seal, sosistas ta vaikselt:

„Ma soovin saada inimeseks.“ Ühtäkki ütles lill: „ Jah, ma täidan su soovi.“ Ei jõudnud sekunditki mööda minna, kui äkitselt käis pauk ja vile ning lepatriinu oli tõesti muutunud inimeseks. Avanud silmad, nägi ta, et oli inimene, ning ei suutnud seda uskuda. Ta tõstis käed ja silmitses neid. Lõpuks toibudes kummardus ta lilleni, et tänada ja küsida, millal ta lepatriinuks tagasi saab ja mis edasi juhtub. Kuid lille juttu ta enam ei kuulnud, kui väga ta ka ei püüdnud.

Triinu sammus hoogsalt linna poole ja kuna ta seal palju lennanud oli, tundis ta teed. Jõudnud linna, kuulis näitsik seal palju kisa ja kära ning nägi suuri kihutavaid autosid. Hirmunult suundus ta kõrvaltänavale, kus kuulis eemalt kolme väikest last kedagi hüüdmas. Ta vaatas nende poole ning poisid suundusid tema suunas, aga kuna lepatriinu oli näinud vaid häid inimesi, arvas ta, et poisid tulevad sõbrutsema. Pisem noormees astus aga Triinu juurde, võttis taskust muna ja lausus: „ Sa oled punapea, anna raha siia,“ seejärel viskas teda munaga.

Ehmunult jooksis tütarlaps tagasi lille juurde ja palus põlvitades, et lill ta tagasi lepatriinuks muudaks, kuid ei midagi. Triinu jäi aasale sinna kurvalt nutma. Äkitselt oli keegi ta taga ja pani käe neiu õlale ning lausus: „ Nii ilus tütarlaps ei peaks nutma. Mis juhtus?“ Triinu pööras ümber, et näha, kes kõneleja on. Noor kuningas tutvustas end ning päris Triinu kohta. Lõpuks rääkis tütarlaps kogu tõe ära, mis juhtunud on ja kes ta tegelikult on. Kuulnud kogu lugu, ütles kuningas, et kui ta vaid teaks, kuidas aidata saaks, ta teeks seda. Poiss käskis tüdrukul lille näidata. Ta võttis lille kätte, küsis Triinult, kas too oleks nõus teda enda juurde võtma, kui nad mõlemad lepatriinuks muutuks. Saanud nõusoleku, sosistas ta lillele võlusõnu ja ühtäkki muutusidki nad mõlemad punaseks seitsme täpiga putukaks.

Triinu võttis kuningapoja kaasa ning juhatas ta oma vanasse elupaika, kus tutvustas oma tulevast meest seitsmele vennale. Lepatriinuks muutunud kuningapoeg oli väga rahul oma uue rõõmsa eluga, pääses range kasuema võimu alt. Porikärbsed ei julgenud Triinukest enam kunagi narrida, sest prints kaitses neiut alati. Noored putukad abiellusid ja elavad ehk siiani õnnelikult edasi.

Helen Võsu
9. klass
2008/2009

Kuningas ja tema seitse poega

2010-03-09T12:53:00.001+02:00

Elas kord seitsme mäe ja mere taga üks rikas kuningas. Tal oli suur kuningriik, kolm lossi ja seitse poega.

Ühel päeval hakkas kuningas mõtlema sellele, kuidas oleks kõige parem välja selgitada, kes ta seitsmest pojast oleks kuningriigile parim pärija. Ta andis poegadele võimaluse luua oma väike kuningriik. Iga poeg sai üksteist ruutkilomeetrit maad koos seal elavate talupoegadega. Riigi rajamiseks said noormehed aega seitse aastat. Suure kuningriigi pärijaks pidi saama see, kes oma riiki kõige paremini valitseda oskab ja kelle alamad, nii teenrid kui ka talupojad, kõige õnnelikumad on.

Möödus kaks aastat. Kuningapojad olid lossid ning muu vajaliku üles ehitanud. Ühtäkki tuli kuninga poegadest vanimal idee hakata tegelema vallutamisega. Ega kaugele polnud vaja minnagi: teiste vendade rajatud riigid ju siinsamas, justkui ootaks sissetungi. Mõeldud – tehtud. Vanima venna arvates oli tema sõjavägi piisavalt tugev. Hakatuseks tungis ta noorima venna maadele. Seal selgus, et sealne kuningapoeg haub ka vallutusmõtteid. Vennad panid oma sõjajõud kokku ja alustasid ühiseid vallutusretki ülejäänud vendade vastu. Polnud siin juttugi vennaarmust või verest, mis olevat paksem kui vesi ja mis ei lubavat omade vastu minna.

Kolme aastaga tegid veljekesed maatasa teiste vendade riigikesed. Jäi veel vallutada vaid keskmise kuningapoja maad. Just see vend oli endale ehitanud kõige paremini kindlustatud lossi, mida senini nähtud. Ta omas ka kõige tugevamat sõjaväge maailmas.

Kaks vallutajast kambameest otsustasid oma ühisväge tugevdada, enne kui oma venna vastu astuvad. See plaan aga ei õnnestunud neil, sest vallutatud maade inimesed olid nende võimu vastu ning korraldasid ülestõusu. Üldises vastuhakus ja madinas said meie kaks vallutajat hukka: ahnus saab alati karistatud.

Nii jäigi alles vaid keskmise venna rajanud riik, milles elasid kõik inimesed rahus ja õnnelikult. Sama vend määrati ka oma isa riigi pärijaks. Ta ühendas esialgu vana kuninga võimu ja valitsuse alla ka teiste vendade maad ja alamad: need tulid õiglase ja ausa valitsemise alla vabatahtlikult.

Riigile vajati ka kuningannat, sest keskmine vend polnud naisevõtule veel mõelda jõudnud. Naaberkuningriigi kaunis ja tagasihoidlik printsess oli nõus tubli noormehega abielluma.

Aasta pärast suri vana kuningas ja noormees päris kogu riigi. Ta asus inimeste elujärge parandama, rajas naabritega rahumeelsed suhted. Kõik alamad ja ümberkaudsed austasid nii uut kuningat kui tema toredat ja lahket naisukest. Kui nad veel surnud pole, elavad nad praegugi õnnelikult koos oma lastega – seitsme poja ja väikese tütrekesega.

Mikk Ventsel
9. klass
2008/2009

Ühe kurva torni lugu

2010-03-09T12:50:00.002+02:00

Ühel päeval ehitati 20 m kõrgune torn ja selle torni ümber olid kogu aeg lapsed. Torn sai valmis ühe aasta pärast, siis lubati inimestel talle lähedale minna ja torni katsuda. Torn oli rõõmus, et tal oli nii palju sõpru.

See torn oli roheline. Osad lapsed naersid torni üle, et ta sihukest värvi oli. Varsti harjus torn sellega aga ära.

Aasta pärast oli tornil tulemas sünnipäev, kuid lapsed ei käinud eriti enam selle torni juures. Torn lootis väga, et leiab endale sõbra. Jõudiski kätte torni sünnipäev, kuid ta oli kurb, ses keegi ei õnnitlenud teda. Samas lähedal mängisid lapsed, torn vaatas igatsevalt nende poole.

Järgmisel päeval tulid hästi suured poisid, kes hakkasid kividega torni loopima. Torn oli õnnetu ja soovis, et variseks parem kokku. Ta mõtles välja salakavala plaani: torn ei lasknud kellelgi end puudutada ja kui keegi puudutas, lasi torn kohe ühe kivi talle pähe kukkuda. Lapsed tulid seda torni järgmisel päeval lammutama, kuid neil ei õnnestunud see.

Torni üheks unistuseks oli kaunimaks saada. Ühel päeval oli nii kuum, et torni värv sulas ära ja see värv oli tulikuum. Torn mõtles, et ta on kole, aga päike tuli tornile appi ja tegi müüridele loomade kujusid: delfiine, hobuseid ja karusid. Torn ootas veel palavamat päeva, aga tuli vihmane päev ja torn sai üleni puhtaks ja siis oli ta ilus. Õnneks jäid ka loomade pildid alles.

Ühel päeval tulid remondimehed sinna ja rääkisid omavahel.

,,Peaks selle torni maha võtma.”

,,Kas sa räägid tõsiselt, Pen?”

“Ega ma naljata, muidugi räägin tõsiselt!”

Torn muutus jälle kurvaks ja seisis edasi oma koha peal. Tal ei olnud tuju midagi teha. Peagi tulid uuesti mehed oma suurte haamritega ja püüdsid torni lammutada. See võttis palju palju aega, sest nad said kümne tunni jooksul vaid ühe telliskivi ära võtta. Meie torn tegi end nii kõvaks. Mehed võtsid siis masinad appi. Tornile ei meeldinud suur kollane masin, mis tuli öösel sinna ja millel olid teravad ja metallist asjad küljes. Suur kollane masin oli traktor. Töömehed jätsid traktori ööseks sinna ning torn ja traktor said sõpradeks. Torn rääkis, mida temaga teha tahetakse ja neil tekkis plaan nagu töömeestel. Traktor viis torni ettevaatlikult öösel ära. Hommikul kui töömehed kohale jõudsid, oli näha, et torn oli kadunud. Üks väike tüdruk nägi, et keegi ei olnud traktoris, kui see öösel sõitis. Ta väitis, et see oli kummitus. Torni ei leitudki üles.

Torn oli peitis end ühe vana prügila juures, kus inimesed enam ei käinud. Seal olid kassid tema ümber ja torn oli rõõmus, et kuskil ei olnud kividega lapsi. Tornil olid seal palju kassidest sõpru, tal oli kellelegi oma muresid ka rääkida ja kassid said endale kodu.

Janek Liivalaid
6. klass
2006/2007

Tornid

2010-03-09T12:49:00.001+02:00

Läbi ajaloo on inimesed ehitanud erinevaid torne. Pole ju losse ilma tornideta ja piiramist ilma piiramistornita. Ka kirikud ei saa läbi tornita. Ja mida teeksid suusahüppajad? Torne on igas suuruses, igast materjalist ja igas maailmajaos.

Keskajal elasid senjöörid elutornides, mis ajapikku üha kõrgemaks ja kõrgemaks venisid. Kindluseid, mis pidi olema vallutamatud, ümbritses müür, milles oli palju torne. Vahitornid olid vaenlaste märkamiseks, peavärva tornis oli langvõre, mis öö saabudes alla lasti. Läbi selle torni sai linnuse sisse, kus kõrgus juba uus torn – peatorn. Selles asusid elutoad ja magamistoad. Selliseid linnuseid oli palju ja need kujunesid lossideks. Linnused muutusid ka suurtemateks ja kaitstumateks ning sellega ka kallimateks. On välja arvutatud, et praeguses väärtuses makasaks need kümneid miljoneid kroone.

Keskajal kujunesid tornid elupaikadeks. Tänapäeval on tornidest kujunenud turistide tõmbeobjektid ja ostukeskused. Maailma kuulsamad tornid – Pisa torn Itaalias, Eiffeli torn Pariisis, Big Ben Londonis, Empire State Building New York’is, Petrona tornid Malaisias, Maailma Kaubanduskeskus Shangais jpt. tornid – meelitavad igal aastal vaatama palju turiste, kes on nõus maksma tuhandeid, et ilmaimesid näha. Lisaks rajatakse torne ka üksteistest üle trumpamiseks. Insenerid ja arhitektid näevad põnevat väljakutset üha kõrgemate tornide rajamises. Maailma kõige kõrgeimad tornid on Petrona tornid Malaisias. Tornid on pikad 1,483 jalga. Tundub nagu oleks arhitektidel suurushullustus. Ilmselt kehtis ka juba vanal ajal kirjutamata reegel, et kes laseb rajada kõrgema ja uhkema torni, on palju vägevam ja võimsam kui teised. Küll oleks uhke elada teadmisega: 3. maailmaime on tänu minule sündinud. Tänu võimukatele valitsejatele on meil tänapäeval näha palju ilusaid ehitisi.

Kuigi need pilvelõhkujad tunduvad veidi ebavajalikud, on mõned täitsa kenad ja ilusad. Kindlasti tahan ka mina tulevikus näha Eiffeli torni ning sinna tippu ronida. Kujutan ette, et vaade, mis seal avaneb, on meeletult ilus. Arvan, et inimestele tuleb see kasuks, kui nad oma ilusat planeeti ka veidi kõrgemalt näevad. Võib-olla aitab see kaasa mõttele säilitada planeedi ilu ja seda mitte rüüstada ning pigem rohkem korras hoida.

Samas paneb kõrgete tornide nägemine imetlema ka neid, kes on tornid loonud. Jällegi saab tõestust, et inimene on kõikvõimas.

Greete Palmiste
7. klass
2006/2007

Pikajala torn

2010-03-09T12:46:00.002+02:00

.
Mu kodukohas on üks torn,
ta välimus on päris morn.
Sealt suusahüpet teha oli hea,
kuid enam see torn kaua vastu ei pea.
Sest tornist kahju on nüüd mul,
sama tunne vist ka sul.
Selle torni nimi on Pikajala torn
ja elu tal on olnud karm

Katrina Lehtla
6. klass
2006/2007

Kala ja tornid

2010-03-09T12:44:00.002+02:00

Meres elas kord üks kala,
tal oli vahel seal meres palav. Kala õppis merekoolis,
ei vedelenud ta niisama voodis.
Õppis seal geograafiat,
ka ajalugu, bioloogiat,.
Kord räägiti neil tornidest,
seda õpetas üks vana lest.
Kalal uudishimu oli,
vähkres voodis hommikuni,
mil aju ütles kalale,
tuleb minna vetsu pissile.
Järsku märkas kala väike,
et teletorni tagant ei paista päike.
Ujus kiirelt ülespoole ta,
uudishimust vaid imestas.
Hakkas rääkima torniga, mis paistis silma hästi,
uimed läksid imestusest tal püsti.
Oi, siis ta rääkis tornidega palju,
ka näiteks anekdoote, nalju.
Toompea loss rääkis, mida pidi taluma,
ei saanud tema neid pätte paluda,
et ei tehtaks ta seintele graffitit.
Ta näinud valitsusi, mis läinud siit.
Ka teletorn vahele rääkida tahtis,
talle ei meeldinud suured raudmastid.
Vahel juhtus, et teda tülitas see,
kui pidi kanaleid öösiti juhtima veel.
Siis ajas juttu Oleviste kirik,
ta oli täpselt nagu usupäevik,
väga hästi teadis usupaiku ja psalme,
nii tuli kalalgi tahtmine teha valme.
Kala rääkis veetornist, mis oli vee all,
See olevat ümmargune kui pall,
Kooli lähedal oli neil Käsnahotell,
mille sees oli ausrtipärlitest kell.
Siis on neil veel Sydney ooperiteatri moodi maja,
kus on ka mõnikord ooper kui vaja.
Need ehitised annavad teada,
et vee all on rikas ja hea maa.
Veetorn tekkis miljonitest mikroobidest,
seda rääkis see vana lest.
Mõned rannaäärsed majad teadsid ütelda,
et kala vaataks linnamüüri, kuhu kuulub Paks Margareeta.
See uhke suurtükitorn on pidanud sõdadele vastu,
kannatas vaikselt kahurilasku.
Nüüd toimuvad seal näitused,
need on suured, mitte väikesed.
Raekoja torn on näinud häbipostis seisjaid
ja nende üle naerjaid, kividega loopijaid.
Need tornid kõik on väga targad,
kuid väikesed neil küll on tarkuse eest palgad.
Tornid teadsid tähtsaid asju,
Nüüd on kalal mõistusetasku.
Sai ta ju teada palju tornidest,
nüüd polnud tal mureks tornitest.
Kala sai teada,
et tornidega saab ennast kuulsaks teha,
tornides saab palju huvitavat näha.
Torn räägib inimeste suurest soovist, vaevast,
et tornid puudutaksid taevast.

Greete Põlluste
III klass
2006/2007

KUNSTIGALERII / juhendaja õpetaja Alevtina Leppmaa

2010-03-08T14:40:00.000+02:00

KUNSTIGALERII / juhendaja õpetaja Margit Ülevaino

2010-03-07T14:03:00.007+02:00

KUNSTIGALERII / juhendaja õpetaja Margit Ülevaino

2010-03-07T13:34:00.001+02:00

KUNSTIGALERII / juhendaja õpetaja Tiina Kannistu

2010-03-06T14:37:00.001+02:00

Väike Bonanno

2010-02-26T09:53:00.001+02:00

Minu väikevend teeb torne hästi,
ja pärast paneb lipuks flöödi masti.
Kui ta torni valmis saab,
kutsub kõiki vaatama.
Siis tähtis on ta nägu,

vaatab, kus on ta tasu?
Torn see näitab teise vaeva,
seda on nats kergem teha kui laeva.
Väikevend see mängis meister Bonannot,
tegi järgi viltust Pisat.
Nüüd ta ootab kiidusõnu,
neist sõnadest saab palju lõbu.
Oi! Ainult segu jäi vahele panemata – kui puutud, kukub kokku ta.
Pisa…
Ja oh siis seda rõõmukisa!
Ning uut Pisat on oodata väikselt Bonannolt,
Torn läheb paremaks samm-sammult.

Greete Põlluste
III klass
2007