Ükskord ammu, kui loomad veel rääkisid, siis elas üks emakaru, kellel sündisid pojad. Teised mõmmikud mürasid niisama, aga üks karupoeg, kelle nimi oli Kusti, lamas kiiktoolis ja mõtiskles. Ta tahtis omale reisi lubada, aga ta veel ei tohtinud.
Paar kuud hiljem oli ta piisavalt suur, et minna rändama. Ja nii ta tegigi. Ta suundus lääne poole. Kui ta oli kolm tundi kõmpinud, kohtas ta linnukest. Nad tervitasid teineteist ja said sõpradeks ning jäid pikemalt jutustama.
Sellel ajal kerkis torm, vihma kallas. Kusti pidi öömaja leidma. Lind kutsus ta oma pesa alla kuuse okste varju. Sinna Kusti jäigi. Ta pakkus linnule küpsist ja ise jõi teed. Poole tunni pärast magasid mõlemad nagu kotid.
Linnuke ärkas öösel mingi paugu peale üles. Ta otsustas ümbrust kontrollida ja tema ehmatus oli suur! Jahimehed! Lind kimas kohe tagasi ja äratas karu üles. Kusti pistis punuma. Hommikul oli ta ringiga koju tagasi jõudnud. Karuema oli ülimalt mures olnud. Kusti jäigi nüüd koju. Lind aga kolis nende maja räästa alla ja nad olid parimad sõbrad elu lõpuni.
Ranar Leisson
3. klass
2009. a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar