Kodumaaigatsus

.
Ühel pimedal ööl ei saanud ma und,
sest mõtted ei andnud mul rahu,
miks lahkuda tuli mul kodumaalt,
kus sündisin, kasvasin ma,
kus tunda sain armastust, hellust nii suurt,
mis südame ärevaks teeb.

Ja lõputult palju see valu mul teeb,
kui oln sust kaugel, mu isamaa.
Siis mõtlen ma sulle nii päeval kui ööl,
ei unune meelest mul sa.
Veel praegu ei tea, mil tagasi saan,
et tunda su mulda jalge all taas.

Kord saabub see päev, mis õnne meil toob.
Siis jälle oleme koos.

Ly Munskind
7. klass
2002