Atsi purjekool

Elas kord üks tore mees Ats. Ühel päeval ostis ta lotopileti ja võitis sellega suure summa raha. Nüüd mõtles mees, mida rahaga peale hakata. Kuna talle olid alati meri ja laevad meeldinud, siis rajas ta purjekooli. Mees ehitas mere äärde suure koolimaja. Kui see oli valmis saanud, mõtles ta kooli ees seistes, kust veel purjekad saada võiks, sest kogu raha oli ehitamistöödele kulunud. muremõtteid mõlgutades vaatas Ats taevasse ja nägi seal mingit suurt kollast valgust enda poole liikumas. Ta jäi seda vaatama. Järsku hakkas maa kergelt värisema ja silmapilkselt olid mehe ees seitse imekaunist purjekat. Küll oli purjekooli looja nüüd õnnelik.
Tema kooli tahtis õppima tulla väga palju noori, kuid neist vastu võttis ta vaid seitse, et igal õpilasel oleks oma purjekas. Järgmisel päeval alustati treeningutega. Mees oli oma õpilaste ja laevadega väga rahul ning ta otsustas poisid üsna ruttu ka võistlema saata. Nii ta tegigi. Nädala pärast toimusid Haapsalu lahel võistlused ja Atsi purjekool sai seitse kuldmedalit. Poisid ja õpetajad olid tohutult õnnelikud selle saavutuse üle. Ka järgmistel kuudel võideti alati kõik võistlused. Purjekad rääkisid tihti omavahel, et küll neil on ikka vahva töökoht ja toredad omanikud.
Kuid ühel päeval ei läinud purjetajatel hästi. Toimusid järjekordsed võistlused ning Atsi kool tuli viimasele kohale, ka järgnevatel kordadel ei suudetud paremini esineda. Nii õpipoisid, õpetajad kui ka purjelaevad olid meeleheitel. Nad ei saanud aru, milles viga on.
Ühel öösel, kui purjekad arutasid, mida nad valesti teevad, ütles seitsmes purjekas, et ta on ennast mitu nädalat kehvasti tundnud ja äkki tulid halvad tulemused sellest. Ta palus end teistel paatidel üle vaadata. Kõikide ehmatuseks oli seitsmenda purjeka põhja auk kulunud. Nüüd said laevad aru, miks neil kõigil halvasti läks, kuna nad teadsid, et kui ühel paadil viga on, siis kandub see ka teistele edasi. Hommikul tuli Ats oma õpilastega laevu vaatama. Nad nägid, et purjekal oli auk sees ja viisid selle kohe remonti. Mõne aja pärast helistati kooli ja öeldi, et seda laevukest on võimatu parandada, kuna materjal, millest see valmistatud, on ebamaine. Kõik olid väga kurvad. Ats vaatas veel purjekat ja mõtles, mida annaks ette võtta, kuid ühtegi tarka mõtet talle pähe ei tulnud.
Järgmisel ööl arutasid ka purjekad, mida teha. Nendele ei tulnud samuti ühtegi ideed ja nõutult heideti magama. Ainult seitsmes laev oli veel ärkvel. Ta vaatas taevasse ja nägi sealt mingit kollast valgust lähenemas. Purjekas hakkas kartma ja äratas kaaslased üles. Kõik olid hirmunud ja jäid heledat kuma vaatama. Järsku käis kõikide purjekate seest värin läbi. Nad tundsid ennast taas tervelt ja seitsmenda purjelaeva põhjas polnud enam auku.
Kui hommikul tulid õpilased paate vaatama, siis olid nad ülimalt õnnelikud, sest nägid, et kõik meresõidukid olid jälle terved. Poisid asusid uuesti treenima ja neil läks väga edukalt. Juba järgmisel kuul toimusid olümpiamängud ja kõik seitse purjekat võtsid sellest osa. Taas toodi kuldmedalid Atsi kooli. Oldi väga rõõmsad ning terve Haapsalu juubeldas koos sportlastega.. Atsi purjekool pärjati maailma parimaks spordikooliks ja kõik tahtsid selles koolis õppida, aga purjekad jäid vaid oma tõelistele peremeestele truuks.
Õpetaja jäi ühel päeval mõttesse, et mis asi ravis purjekad terveks ja mis need üldse siia maale saatis, aga lõpuks sai ta aru, et see jääbki alatiseks saladuseks. „Ju siis oli minule selline õnn määratud,” arvas Ats.


Katrina Lehtla
9. klass
2009