Birgitta

Birgitta
Elas kord kaugel maal rohutirtsude pere – ema, isa, kaks poega ja üks imearmas tütarlaps. Tüdruku nimeks oli Birgitta. Alatihti unistas ja mõtles ta, et tema nimi, Birgitta, oleks ajalehtedes ja ajakirjades. Sellest ta unistas.
Televiisoris oli tema lemmikuks muusikakanal. Ta kuulas ja vaatas seda nii tihti, kui võimalik, loomulikult vendade lemmikhobi, jalgpalli vaheaegadel.
„Birgitta, kasi oma tuppa kriiskama! Ma ei kannata seda enam välja,“ karjus ema köögist, kui plikatirts elutoas kaasa laulma hakkas. „Jah, kohe lähen ,emake.“ Birgitta oli solvunud, sest tema meelest oli tal maailma ilusaim lauluhääl.
Kõik suhtusid Birgitasse samamoodi. Tüdruk otsustas kodunt jalga lasta. Ta ei teadnud veel, kuhu, aga ta läks. Ta oli väsinud ning istus maha ja hakkas enda rõõmustamiseks laulma oma lemmiklaulu. Mööda kõndis üks nukker tütarlaps. Ta kuulis imeilusat lauluhäält. Kurba, aga ilusat. Ümberringi ei paistnud kedagi. Ta otsis silmadega seda lauljat. Lõpuks, kui lauluhääl oli neiule üsna lähedal, vaatas ta selle poole, muru sisse, kus Birgitta oli maha istunud. Tüdruk võttis rohutirtsu enda kätte ning ehmus tõsiselt.
„Tere, mina olen Birgitta!“ Ehmunud tütarlaps ei saanud ühtegi sõna suust. „Muidugi! Sina oled ju Luisa, kuulus laulja. Ma olen alati tahtnud teiega kokku saada. Te olete vapustav!“ Oma nime kuulnud, noogutas Luisa oma pead.
„Kas sina tõesti laulsid nii ilusa häälega?“ küsis Luisa. „Mina jah. Ma põgenesin oma kodust ära, kuna seal ei meeldinud kellelegi, et ma laulan. Mul oli raske oma pere maha jätta.“ Luisa mõistis teda täielikult, sest ka temalgi oli sama saatus olnud. Ainuke vahe oli selles, et tema lauluhääl ei kõlanud enam nii ilusasti kui Birgitta oma.
Terve öö ei saanud Birgitta magada. Ta tahtis väga oma uut sõpra aidata. Plaani valmis mäelnud, jäi ta magama, et hommikul see Luisale ette kanda.
Uuesti kohtudes hakkas ta kohe Luisaga rääkima. Tirtsuke alustas: „Kas tead, ma mõtlesin, kuidas sind aidata, et su karjäär ohus ei oleks. Kui sa mu oma kaelakee külge riputaksid ja kuldseks värviks, ei paneks keegi tähele, et mina laulan. Sina liigutad vaid suud.
Luisa vaatas Birgittat hämmastunud pilguga.
„Kas oled siis nõus? Minu meelest on see väga hea idee.“
„Sa oled geenius, Birgitta!“ Nii me teemegi. Mul on homme linnas esinemine nins sa aitad mu välja. Sa oled tõeline sõber, mu armas Birgitta.“
Nad olid juba mitu kontserti niimoodi kavalalt andnud, kui üle pika aja ilmus välja Luisa parim sõbranna Joanna. Nad usaldasid teda täielikult ning rääkisid talle Birgittast. Neil oli tore õhtupoolik. Nad rääkisid igasugustest asjadest.
Järgmisel hommikul ilmus ajalehes suur pealkiri „Luisa saladus“.
Rohutirtsuneiu ja Luisa said aru, kes selle taga oli, ning kirusid end maapõhja, et usaldasid Joannat. Ta oli olnud siiski Luisa parim sõbranna.
Mõne tunni möödudes käidi Luisat tema kodus küsitlemas ja pildistamas. Nad ei kannatanud seda enam välja ning põgenesid oma praegusest kodust Birgitta vanemate juurde. Nad jutustasid neile kogu loo ära ning elasid mõnda aega seal. Lauljataridel oli seal hea rahulik olla.
Mõne aja pärast avastati Birgittal surmav haigus. Ta lamas nädalaid voodis, suheldes vaid oma lähedastega. Kui Birgitta Luisaga kahekesi jäi, kinkis ta lauljatarile oma kaelas asetsenud kaelaripatsi ning lausus: „See aitab sind edaspidises elus!“
Mõne päeva pärast Birgitta suri. Nädal pärast Birgitta surma toimus Luisaga midagi imelikku. Ta oleks justkui uuesti sündinud. Alguses ei saanud ta midagi aru, aga hiljem...
Kui Luisa tagasi koju läks, külastas teda tema mänedžer, kes tahtis ise oma silmaga seda rohutirtsu näha. Luisa kodust ei leitud kedagi ega midagi. Kuna Joanna jutt ei saanud kinnitust, tunnistati see libalooks. Mänedžer vabandas Luisa ees ning kutsus ta stuudiosse uue lauluga tutvuma. Luisast sai superstaar ilusa lauluhääle pärast.
Kui Luisa laulma hakkas, ehmus ta täiesti. Tema lauluhääl oli hämmastavalt ilus, just nagu Birgittalgi. Nüüd sai ta aru oma sõbra kingitud kaelakee võlujõust.
Mälestamaks sõpra, lasi Luisa teha täpselt samasuguse ripatsi, nagu oli seda Birgitta tema kaelas rippudes.




Greete Kaar
9.klass
2009