Elas kord neiu Mari. Tal olid samblakarva rohelised silmad ja kaunid heledad juuksed. Mitte iga päev ei kohtunud inimesed sellise iluga. Lisaks sellele oli ta aadlisoost ning isa oli kohalik parun. Härra oli tuntud oma mõõdukuse ja karmuse ning asjaliku pilgu poolest.
Kord jaanipäeval, kui küla rõõmsasti ümber lõkke tantsis ja lustis, viibis ka kõrgemast soost rahvas peol. Parun maitses uhkelt kodus tehtud veine ja õllesid. Lõpuks oli ka tema silmist karm pilk kadunud. Lusti täis silmad läksid koos prouaga lõkke äärde. Nii juhtuski, et Mari üksi jäi. Tüdruk armastas väga metsa ja otsustas jalutama minna. Metsas kohtus Mari ühe kena noormehega. Juba esimesest silmapilgust tärkas mehe armastus. Ööd otsa rääkisid noored, nad tundsid teineteist justkui kogu elu. Kui päike kõrgemale tõusis ehmatas neiu, et oli põõsa alla puhkama jäänud. Koju jõudes oli isa tige ning ei lubanud tüdrukut terve ülejäänud suve lossist välja minna, sest uhkus ei lubanud talupoegadega suhelda. Vahel jalutas noormees lossi juures, vahel neiu saatjaskonnaga lossiõues, kuid teineteist ei näinud nad terve aasta. Ja möödus ka kolmas ning neljas aasta. Tüdruku süda oli valus.
Tuli sõda. Isa ülesandeks oli anda sõjaväkke meestesalku. Võeti kõige mehisemaid ja julgemaid. Ka Mari kutsuti salkade ärasaatmisele. Korraga silmasid noored üksteist. Veel viimast korda kallistasid nad, kuid jällegi sekkus parun ning käskis noormehe kohe ära saata. Tüdruk jooksis seepeale metsa ning nuttis. Iga päev, sama koha peal, kus nad olid kohtunud. Vaid külarahvas teadis neiu murest ning kui Mari kadunuks jäi, hakkas rahvas seda Mari-Metsaks hüüdma. Ühest märjast kohast hakkas raba arenema ja hiljem sai sellest Marimetsa raba.
Greete Palmiste
8. klass
2008
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar