Öine muusika

Elas kord üks tark mees Kustaf, kes armastas väga muusikainstrumente. Talle meeldis neid kuulata, vaadata ning eelkõige mängida. Nii pidaski ta oma pilliäri. Kustaf aga ei teadnud pillide varjatud saladust.
Seal poes olid kitarrid, saksofonid, kandled, viiulid ja veel igasuguseid huvitavaid pille. Päeval, kui äri oli avatud, istusid instrumendid omal kohal riiuli peal. Öösel aga võis kuulata muusikaärist imekaunilt kõlavat muusikat, täpselt nagu oleks seal orkester harjutanud. Ei, pillid mängisid seal mitu minutit järjest. Nad tundsid sellest rõõmu. Pillimäng ei seganud kedagi: maju seal ümberringi palju ei olnud, sest äri oli ju linna ääres.
Ühel päeval oli pillipoe naabermajas elav Georg juba töölt tulles ärritunud ja pahane. Kuulnud öösel muusikat, sai naaber väga vihaseks ning läks kaupluse ukse taha kolkima.
„Kas teil mõistust peas ei ole? Kell on kaks öösel ja teie mängite siin südamerahuga muusikat. Häbi teil olgu!“ karjus ta trepimademel.
Pillid kohkusid, muusika jäi vaiksemaks ning naaber Georg läks tagasi voodisse. Pillidel oli väga piinlik ning nad lõpetasid mängimise sootuks.
Järgmisel ööl toimus sama lugu. Pillid olid suurest päevasest vaitolemisest unustanud, et Georg riidlemas käis, nii suur oli nende kihk mängida. Naabrimees oli päevatööst väsinud ja kuuldes taas muusikat, läks ta alla ukse juurde ka teist korda hoiatama: „Ma kutsun teile politsei, kui te öösel mängimist ei lõpeta!“ Samal ajal avas keegi vargsi ukse, suur tromboon oli julguse kokku võtnud, ning Georg astus sisse. Mida ta seal nägi? Mees ei uskunud oma silmi.
Esiteks arvas Georg et ta on unenäos: iga päev ei saa nii paljude pillidega mängida ning iga päev ei näe ise musitseerivaid pille. Niisiis oli ta seal hommikuni.
Kui poe omanik hommikul tööle jõudis, olid kõik muusikariistad omal kohal. Ka Georg oli kodus voodis ning mõtles möödunud ööle. Pood avati. Instrumente korda seades avastas Kustaf, et kitarril on kõik keeled pooleks. Ta vaatas üle ka teised pillid ja kontrollis, kas kõik on olemas ja omal kohal.
Järgmisena läks Kustaf Georgi ukse taha. Poodnik küsis närviliselt: „Kas te pole täna öösel midagi imelikku kuulnud?“ Georg mõtles, kuid vastas siis: „Täna öösel? Ei, ei ole.“ Kustaf oli rõõmus, et keegi pole poes sees käinud. Ta läks rahumeeli oma kaoplusesse tagasi.
Öösel läks Georg muusikaärisse ning pillid kõnelesid: „Kui sa kellelegi meist ei räägi, siis me aitame sind!“
„Ma luban, et ei räägi teist mitte ühelegi hingele,“ oli naaber nõus.
Kuna aga Kustafile tundus asi kahtlane, lasi ta politseil sõrmejälgi otsida. Võõrad näpujäljed kuulusid Georgile. Korravalvurid läksid Georgi juurde asja kontrollima. Nad nõudsid aru mehe öiste käikude kohta, seepeale rääkiski too, mida poes nägi. „Ma vannun, et ma kuulsin, kuidas need pillid ise mängisid. Ma tahtsin ainult rahus magada!“ õigustas ta end hädise häälega. Politsei võttis ta siiski endaga jaoskonda kaasa, pidades meest hulluks.
Kui pillid kuulsid, et Georg on jaoskonnas, ei jätnud nad asja nii. Vapralt sammusid instrumendid öösel politseisse, mängimaks valvuritele ja tõestamaks Georgi juttu. Valvurid helistasid endast kõrgemale ülemusele.
Samal ajal hiilis Kustaf oma poe juurde, et jälgida pille. Kuid oh õudust: pille polegi!
„Mulle aitab mina ei pea enam mingit muusikaäri. Kolin siit minema ja hakkan hoopis küpsetama.“ hüüdis mees ärritunult.
Politseiülem oli jaoskonda jõudnud ning vabastas Georgi. Mees sai vabaks tänu oma uutele sõpradele – pillidele. Kuna Kustaf oli läinud, võttis Georg oma sõbrad enda hoole alla.
Kustaf peab oma pagariäri ning hoiame talle pöialt. Georg ja teised elanikud saavad öösiti magada ning pillid võivad avalikult oma meistriteoseid mängida.


Grete Kaar
8. klass
2008

2008. aasta Sten Roosi muinasjutukonkursil auhinnatud töö