Kuningas ja tema seitse poega

Elas kord seitsme mäe ja mere taga üks rikas kuningas. Tal oli suur kuningriik, kolm lossi ja seitse poega.

Ühel päeval hakkas kuningas mõtlema sellele, kuidas oleks kõige parem välja selgitada, kes ta seitsmest pojast oleks kuningriigile parim pärija. Ta andis poegadele võimaluse luua oma väike kuningriik. Iga poeg sai üksteist ruutkilomeetrit maad koos seal elavate talupoegadega. Riigi rajamiseks said noormehed aega seitse aastat. Suure kuningriigi pärijaks pidi saama see, kes oma riiki kõige paremini valitseda oskab ja kelle alamad, nii teenrid kui ka talupojad, kõige õnnelikumad on.

Möödus kaks aastat. Kuningapojad olid lossid ning muu vajaliku üles ehitanud. Ühtäkki tuli kuninga poegadest vanimal idee hakata tegelema vallutamisega. Ega kaugele polnud vaja minnagi: teiste vendade rajatud riigid ju siinsamas, justkui ootaks sissetungi. Mõeldud – tehtud. Vanima venna arvates oli tema sõjavägi piisavalt tugev. Hakatuseks tungis ta noorima venna maadele. Seal selgus, et sealne kuningapoeg haub ka vallutusmõtteid. Vennad panid oma sõjajõud kokku ja alustasid ühiseid vallutusretki ülejäänud vendade vastu. Polnud siin juttugi vennaarmust või verest, mis olevat paksem kui vesi ja mis ei lubavat omade vastu minna.

Kolme aastaga tegid veljekesed maatasa teiste vendade riigikesed. Jäi veel vallutada vaid keskmise kuningapoja maad. Just see vend oli endale ehitanud kõige paremini kindlustatud lossi, mida senini nähtud. Ta omas ka kõige tugevamat sõjaväge maailmas.

Kaks vallutajast kambameest otsustasid oma ühisväge tugevdada, enne kui oma venna vastu astuvad. See plaan aga ei õnnestunud neil, sest vallutatud maade inimesed olid nende võimu vastu ning korraldasid ülestõusu. Üldises vastuhakus ja madinas said meie kaks vallutajat hukka: ahnus saab alati karistatud.

Nii jäigi alles vaid keskmise venna rajanud riik, milles elasid kõik inimesed rahus ja õnnelikult. Sama vend määrati ka oma isa riigi pärijaks. Ta ühendas esialgu vana kuninga võimu ja valitsuse alla ka teiste vendade maad ja alamad: need tulid õiglase ja ausa valitsemise alla vabatahtlikult.

Riigile vajati ka kuningannat, sest keskmine vend polnud naisevõtule veel mõelda jõudnud. Naaberkuningriigi kaunis ja tagasihoidlik printsess oli nõus tubli noormehega abielluma.

Aasta pärast suri vana kuningas ja noormees päris kogu riigi. Ta asus inimeste elujärge parandama, rajas naabritega rahumeelsed suhted. Kõik alamad ja ümberkaudsed austasid nii uut kuningat kui tema toredat ja lahket naisukest. Kui nad veel surnud pole, elavad nad praegugi õnnelikult koos oma lastega – seitsme poja ja väikese tütrekesega.



Mikk Ventsel
9. klass
2008/2009