Elas kord seitsme mäe ja mere taga muru sees pisikeses pesas üks lepatriinude perekond: pisike Triinu koos oma seitsme vennaga ning vanematega. Vanima venna nimi oli Lembit, ta oli enda arvates jube tark, kuid tegelikult ta seda polnud. Järgmine veli oli Siim, suur laiskuskott, ta ei viitsinud mitte midagi teha. Seejärel tuli kiire Rudolf, kes oli ümbruskonna üks kiiremaid lendajaid. Neljandaks oli üks hakkaja poiss Tõnis, kes oli huvitatud kõigest, mis maailmas ja ümberringi toimus. Ta ei istunud kunagi paigal. Vanemad ei osanud tihtipeale arvatagi, kus maailma otsas ta õhtuks on. Seejärel tuli vanemate lemmik Aigar, kuid ei tohi mainimata jätta ka pere lõbusamaid - kaksikuid Tippi ja Täppi, kes olid sünnist saati nagu sukk ja saabas ning kes polnud kunagi tülis ja tegid kõike koos. Pereelu korraldasid vanemad, kes olid sageli reisil, neid oli harva kodus näha. Kuid kui nad tulid, tõid palju kingitusi.
Niisiis oli pere pesamuna see, kes kodus kõike tegi. Ta vaaritas alati suure potitäie süüa, koristas vendade järelt ja toimetas muid asju. Õnnetul Triinul polnud ühtegi sõpra, ta oli väga üksik. Triinu elu suurim unistus oli kas või üks päev elada inimesena. Ta soovis väga kanda ilusaid riideid, tantsida ja teha kõike seda, mida ta oli näinud inimesi tegemas. Nimelt käis lepatriinu salaja, nii et vennad ei teaks, õhtuti inimesi piilumas.
Ühel päeval, kui Triinul said kõik kodused tööd tehtud ja vennad olid ringi uitama läinud, otsustas ka Triinu lendama minna. Ta istus koolimaja juurde kivile, et inimesi vaadata. Istudes seal, puhkes ta kurvastusest nutma. Ta juurde lendas porikärbes, kes küsis Triinult, miks ta nutab. Kui Triinu oli jutu lõpetanud, kukkus porikärbes ülbelt naerma. Naeru lõppedes lausus porikärbes: „Vot seda nalja lähen ja räägin oma semudele.“ Porilane lendas ära. Mõne aja pärast tuli kärbsejõmm oma sõpradega tagasi, koos hakkasid nad neiu üle irvitama. Tüdruk ei kannatanud seda enam ja lendas kaugele – kaugele ära.
Lendas, kuni ta ära väsis, ning maandus siis suurele lillele. Istudes seal, sosistas ta vaikselt:
„Ma soovin saada inimeseks.“ Ühtäkki ütles lill: „ Jah, ma täidan su soovi.“ Ei jõudnud sekunditki mööda minna, kui äkitselt käis pauk ja vile ning lepatriinu oli tõesti muutunud inimeseks. Avanud silmad, nägi ta, et oli inimene, ning ei suutnud seda uskuda. Ta tõstis käed ja silmitses neid. Lõpuks toibudes kummardus ta lilleni, et tänada ja küsida, millal ta lepatriinuks tagasi saab ja mis edasi juhtub. Kuid lille juttu ta enam ei kuulnud, kui väga ta ka ei püüdnud.
Triinu sammus hoogsalt linna poole ja kuna ta seal palju lennanud oli, tundis ta teed. Jõudnud linna, kuulis näitsik seal palju kisa ja kära ning nägi suuri kihutavaid autosid. Hirmunult suundus ta kõrvaltänavale, kus kuulis eemalt kolme väikest last kedagi hüüdmas. Ta vaatas nende poole ning poisid suundusid tema suunas, aga kuna lepatriinu oli näinud vaid häid inimesi, arvas ta, et poisid tulevad sõbrutsema. Pisem noormees astus aga Triinu juurde, võttis taskust muna ja lausus: „ Sa oled punapea, anna raha siia,“ seejärel viskas teda munaga.
Ehmunult jooksis tütarlaps tagasi lille juurde ja palus põlvitades, et lill ta tagasi lepatriinuks muudaks, kuid ei midagi. Triinu jäi aasale sinna kurvalt nutma. Äkitselt oli keegi ta taga ja pani käe neiu õlale ning lausus: „ Nii ilus tütarlaps ei peaks nutma. Mis juhtus?“ Triinu pööras ümber, et näha, kes kõneleja on. Noor kuningas tutvustas end ning päris Triinu kohta. Lõpuks rääkis tütarlaps kogu tõe ära, mis juhtunud on ja kes ta tegelikult on. Kuulnud kogu lugu, ütles kuningas, et kui ta vaid teaks, kuidas aidata saaks, ta teeks seda. Poiss käskis tüdrukul lille näidata. Ta võttis lille kätte, küsis Triinult, kas too oleks nõus teda enda juurde võtma, kui nad mõlemad lepatriinuks muutuks. Saanud nõusoleku, sosistas ta lillele võlusõnu ja ühtäkki muutusidki nad mõlemad punaseks seitsme täpiga putukaks.
Triinu võttis kuningapoja kaasa ning juhatas ta oma vanasse elupaika, kus tutvustas oma tulevast meest seitsmele vennale. Lepatriinuks muutunud kuningapoeg oli väga rahul oma uue rõõmsa eluga, pääses range kasuema võimu alt. Porikärbsed ei julgenud Triinukest enam kunagi narrida, sest prints kaitses neiut alati. Noored putukad abiellusid ja elavad ehk siiani õnnelikult edasi.
Helen Võsu
9. klass
2008/2009
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar