Seitsme maa ja mere taga elas kaunis prints Alex. Ta oli väga heasüdamlik ja meeldiv inimene. Printsil oli suur ja ilus loss ning imekaunis naine Norelle.
Ühel päeval, kui prints saabus jalutuskäigult, nägi ta midagi jahmatavat: tema naine lebas surnult printsi maja ees. Alexi armastatu oli mõrvatud. Mees vajus nõrgalt Norelle’i kõrvale maha ning nuttis miljoneid pisaraid. Prints ei tahtnud suurt kära teha ja ta mattis Norelle’i ise maha.
Mõned päevad hiljem asus prints mõrvarit otsima. Mitu kuud käis ta igal öösel ja päeval oma kodukohas ringi ning otsis infot kurjategija kohta. Möödus pikk aasta, kuid uurimistöö oli tulemusteta. Alex otsustas endamisi: ,,Mulle aitab, ma ei leia seda südametut mõrvarit iial üles’’.
Läksid jällegi aastad ning prints kohtas imetoredat naist Janette’i. Kolm kuud peale kohtumist otsustasid nad leivad ühte kappi panna. Prints tundis ennast taas õnnelikuna.
Ühel pimedal õhtul, mil taevas paistis täiskuu, läksid prints ja tema uus naine jalutuskäigule. Tänavad olid inimtühjad ning valitses täielik vaikus. Kui paarike oli parki jõudnud, läks Janette Alexi selja taha. Järsu liigutusega sidus ta printsi käed köiega kinni ning ütles: ,,Säh sulle, ma tahtsin vaid sinu varandust. Sa oled rumal, Alex, tõesti rumal." Ühe sõrmeviipega lõi Janette printsi jalge ette suure ja jäise järve.
Prints, ehmunud ja peaaegu sõnatu, lausus viimaks vaikselt: ,,Ei, see pole võimalik, ära tapa mind, Janette!" Naine naeris vaid õelalt ja lükkas printsi vette ning põgenes ise seejärel.
Alex vajus vee alla, ta oli seal juba pool minutit tuimalt olnud, kui kuulis ta Norelle’i häält, mis ütles: ,,Ära tule veel, võitle!’’ Prints tundis, kuidas jõud tema kehasse tuli, ja Alex ujus kaldale. Ta sai veest välja, tiris köied hammastega lahti ja kõndis koju.
Järgmisel hommikul vaatas arst printsi üle ja käskis tal puhata. Alex jäi magama. Õhtupoolikul nägi ta, kuidas kõik halvad asjad ja inimesed maa pealt kadusid. Prints teadis, et nüüd oli ka Janette igaveseks läinud.
Prints jäi mõttesse ja lausus omaette:,,Ma ei usu küll taevariiki, aga inglitesse usun ma küll ning kunagi saan ma enda ingli, Norelle’i juurde’’. Alexi näole ilmus naeratus ja ta elas õnnelikult elu lõpuni.
Katrina Lehtla
8.klass
2008. aasta Sten Roosi muinasjutukonkursi võistlustöö
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar