.
Mul oli kodu väikeses alevikus Läänemaal
seal olid oma loomad, nukud ja oma lõhnad,
metsad ja männid –
see kõik on nii ehe.

Kord lahkuma ma pidin
lahkuma oma kodust
oma metsast
mulle armsaks saanud paigast.
Istun ja mõtlen,
kuid nutta ei kavatse.
Pisaraist kasu on vähe –
paljud on Eestimaal
lahkunud kodust.

Lõpuks tagasi sain oma armsasse kodupaika.
Jälle olen oma sõprade juures.
Mu süda rõhkab rõõmust.
Lõpuks jälle tagasi ma olen.
Mu mets ja väikesed mäed,
kust lumega alla saab lasta,
või suvel mustikaid korvi panna.
Mu süda hõiskab sees.

Kerly Liivalaid
V klass
2009