Elas kord üks poiss nimega Toomas. Talle meeldis liblikaid taga ajada ja neid kinni püüda. Ta elas ühes talus suure põllu ääres. Ükskord läks ta jões oleva kivi peale istuma ja äkki nägi ta ühte väga ilusat liblikat. See oli suur ja sinist värvi. Ta püüdis seda kätte saada, aga see tal ei õnnestunud. Ta jooksis liblikale järele ja äkki avastas poiss, et ta on mingis koopas. Ta käis seal ringi ja vaatas seinu, väikest jõge ja läikivat lage. Varsti Toomas sai aru , et ta on ära eksinud. Siis nägi ta seda liblikat jälle, ta järgnes talle ja nägi, et see läigib pimedas. Kui ta seal ringi käis, oli Toomase imestuseks kõik nii valgeks muutunud. Poiss tiirutas veel korra ringi ja märkas, et kõik kohad seal koopas on taolisi liblikaid täis. Järsku kuulis ta kellegi häält. Toomas lootis, et nüüd saab ta koopast välja ja kui ta ringi pööras, nägi ta, et temaga räägib inimese asemel hoopis liblikas, kuid mitte tavaline liblikas, vaid hästi suur ja sinisekirju liblikas. Toomas küsis hirmunult: „Kes minuga räägib?“ Liblikas vastas: „Ma olen nende liblikate juht.“ Toomas küsis murelikult:“Kuidas ma siit välja pääsen?“ Liblikas vastas: „Mine nendele liblikatele järele ja saadki välja, aga sa ei või meist kunagi mitte kellelegi rääkida. Ainult sel juhul täituvad kõik sinu unistused.“ Toomas läkski koos kolme liblikaga koopast välja ja ta ei rääkinud neist liblikatest mitte kunagi mitte kellelegi.
Kui ta nüüd kohtab mõnda liblikat, siis meenub talle see seikluslik päev ja ta näole ilmub naeratus.
Mark Talur
6.klass
2009
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar