Öösiti kõndides

Tere !
Mina olen Lisanna. Vanust on mul peaaegu 16. Sünnipäev on mul 27. juulil. Isa silmad ja ema põsed annavad mu näole ilme. Pikad tumepruunid juuksed on ka isalt päritud. Kõige rohkem meeldib mulle sõpradega olla ja suhteliselt tihti ma käin öösiti väljas.
Kell on juba 00.18, kuid jälle ma leian ennast väljast jalutamast. Täna on mul plaanis minna mere äärde. Kui te mõtlete, miks vanemad mind ei keela, siis neid ei huvita see. Olen töönarkomaanide tütar. Ma olen juba 10 minutit kõndinud täielikus vaikuses. Tasakesi on juba kuulda meremüha. Liiv ja meri. Siin saan ma mõelda oma mõtteid. Karjuda nii palju, kui tahan. Võtan plätud jalast ja kõnnin madalas vees. Lained löövad vastu mu jalgu, mille tagajärjel pritsib vesi mu pükstele. Iga veepiisk ehmatab mind, vesi on ju suhteliselt külm. Püksid on peaaegu läbi märjad. On aeg hakata kodu poole liikuma.
Täna lähen ma mere äärde koos oma parima sõbranna Leenuga. Kui Leenut lühidalt tutvustada, siis võiks öelda, et ta on maailma hoolivam ja minu jaoks kõige tähtsam inimene. Tema toob mu päeva päikese. Varsti astun ma toast välja, et temaga teeristis kokku saada. Juba ma näen teda ja jooksen kallistama. Kõndides mere poole paneb ta muusikat. Just sellist, mis sobib õhtul kui päike loojub. Mere äärde jõudes saan aru, et me pole ainukesed, kes päikeseloojangut tulid nautima. Kuigi see ei sega meid. Aeg möödub jutustades kiiresti. Päike loojub ja moodustab ilusa koosluse koos merega. Lõpuks vaatame me vaikides väikest osa päikesest, mis pole veel „vee sisse“ vajunud. Ta teeb ettepaneku koju minema hakata. Muidugi olen ma nõus, kuigi homme tahan ma uuesti siia tulla. Praegu on juba täiesti pime väljas, ehk siis öö. Tõesti mulle meeldib öösiti kõndida, eriti Leenuga. Juba oleme me teeristis ja kallistame üksteist. Korraks vaatan tagasi. Seal ta sammub üle ülekäiguraja. Pööran pilgu tagasi kodu poole, kui järsku kuulen pidurdust. Hakkan tema poole jookma. Samal ajal otsin taskust telefoni. Lõpetasin kõne kiirabisse, kui kuulen ta sosinat. „Sa oled olnud kõige tähtsam mu elus. Palun ära kurvasta kui mind enam ei ole.“sõnas ta. Arstid sagivad ta ümber. Tunnen ennast täiesti kasutuna. Natukese aja pärast teatab arst, et ta on läinud.
Ma tahaks nutta, aga pisaraid ei ole. Tahaks olla, aga temata ei suuda. Ta oli mulle kõik. Kõik, mis mul oli. Öelge oma kallitele inimestele kui kallid nad on, enne kui hilja. Mina jäin hiljaks.
Kurbuse kõige kõrgemal tasemel pisarad puuduvad.

Evelin Palu
7. klass
2008