Võluflööt

Elas kord ühel kaugel põhjamaal kuningas koos oma naisukesega. Nad soovisid endale väikest last. Läks veidi aega ja see unistus täituski.

Aastad möödusid ja printsessist kasvas kena kombekas neiu. Kuningas arvas, et tütrele on vaja kavaler leida. See pidi olema loomulikult selline noormees, kes suudaks tulevikus ka riiki valitseda. Kojanarri pähe kargas idee: tuleb korraldada üritus, kus printsess saaks paljude kandidaatide hulgast endale just selle õige valida. Tundub, et narr oli lugenud “Tuhkatriinu” muinasjuttu, kust mujalt siis selline mõte.

Kuningal oli ka ettekujutus, millistele nõudmistele peaks tema tütrekese tulevane mees vastama: noormees peab olema kena, tark, milleski andekas ja ega talutööde tegemise oskuski mööda külgi maha ei jookseks. No oli selline maalähedase mõtlemisviisiga valitseja.

Mõeldud – tehtud, kuulutatigi suured pidustused välja. Nimetatud päeval tuli kohale palju noori mehi igast maailma nurgast. Muidugi olid nad kõik väga andekad, kuid neiule ei sobinud üks ega teine. Kes oli liiga inetu, kes upsakas, mõni paistis üsna lollike, vigu oli kandidaatidel teisigi.

Kuningas tundis suurt muret oma tütrekese pärast ja ei teadnud, mida teha. Ta küsis nõuandjailt, nood arvasid, et võiks printsessi saata laia maailma endale ise armastust otsima. Kuningas kahtles, raske südamega nõustus ta ning kolme päeva pärast olid neiul kohvrid pakitud ja tõld ees. Asuti teele, kavas oli minna lõuna suunas seitsme mäe ja mere taha.

Lõpuks jõutigi sihtkohta. Saabudes soovis tüdruk pikast sõidust end sirutada ja ta läks veidikeseks jalutama. Aasalt väikese majakese juurest leidis ta ühe lihtsakoelise nooruki, kes mängis imeilusasti flööti.

Samal ajal tegeles võõrustaja-kuningas kavaleri otsimisega. Ta oli nimelt otsustanud oma sõpra, printsessi isa, aidata. Nii lepitigi kokku, et neiu kohtub mehega, naabermaa printsiga, kes on kaunis ja ka osav kõiges, mis ette võtab.

Kohtumisel polnud printsess üldsegi sellest kavalerikandidaadist vaimustuses, sest tema meeles ja südames oli flöödipuhuja. Võõrsil olles veetis neiu palju aega noore pillimehega. Tundus, et just temast võiks saada tütarlapsele hea kaaslane eluteel.

Printsess sõitis väljavalituga koju, sest oli oma armastuse leidnud. Nüüd oli vaja ka isa noorte nõusse saada. Kuulnud, kelle tütar välja valis, sõnas kuningas raudse “EI”. Noored olid lohutamatud, kuid valitseja sõna on siiski seaduseks.

Möödusid päevad ja ühtäkki jäi kuninganna haigeks, lausa nii raskelt, et ei saanud istuda ega astuda, ei läinud tal alla söök ega jook. Kutsuti siis kokku kõik maailma targad ja üheskoos mõeldi, kuidas naist ravida, kuid abi ja lahendust asjale ei leitud.

Sama häda tabas ka noormeest, kes vaatamata kuninga põikpäisele otsusele veel selles riigis viibis. Printsess oli väga mures, sest leegitsevad tunded tema hinges polnud kustunud. Nüüd oli armastatu ohus. Tüdruk lahkus salaja lossist, et kallimaga haiguse ajal koos olla. Samas muretses ta ka ema pärast väga, sest too jäi üha nõrgemaks. Printsess läks flöödipuhuja juurde ja noormees rääkis neiule ühe saladuse, mis võiks suures hädas aidata. Nimelt omavat flööt võlujõudu, millega saab täita kolm soovi. Pill olevat sajandeid vana ja oli noormehe perekonna ainuke tõeline varandus, mille vanemad pärast surma pojale jätsid.

Poiss sõnas: ”Kui sa teed nii, nagu ma sulle ütlen, on võimalus, et su ema ja mina paraneme.” Ta selgitas tütarlapsele, et see peab flöödil puhuma üht viisijuppi, mis pole sugugi raske. Flööditorust lendavad seepeale välja lilleõied, millel on võlujõud. Õiekesed tuleb kokku korjata. Lisaks oli vaja tuua allikalt vett, mida oli vaja õite allaneelamise hõlbustamiseks. Iga inimene pidi saama vaid ühe kroonlehe.

Neiu läks ruttu allikale, tõi kannuga klaarselget ja karget vett. Naasnud allikalt, puhus ta flööti, ehkki tema musikaalsus polnud just eriti suur. Pillist paiskusid välja õielehed. Neiu andis kiiruga armastatule ühe kroonlehe ja joogiks allikavett. Ennäe imet, paranemine toimus vaid mõne hetkega. Tüdruk oli hämmastusest kõnevõimetu, kuid toibus peagi. Seejärel kiirustasid nad lossi, et ka kuninganna päästa.

Möödusid üksteist vaevarikast tundi, sest loss oli üsna kaugel. Hinge näris ka teadmatus, kas ema veel ülepea elus on. Jõudnud koju, tormas tütar ema tuppa, voodis nägi ta ema hinge vaakuvat. Neiu jutustas emale, kuidas noormees haigusest võitu sai, kuid kuninganna oli juba lootuse kaotanud. Ta kahtles nii tarkades kui ka imedes. Paranemise nimel ja tütre keelitusel võttis ta siiski ühe roosaka kroonlehe, mille neiu just nüüdsama oli flöödist välja puhunud. Peale andis tütar emale sõõmu karastavat allikavett. Mõne silmapilgu möödudes oli naine taas tervenenud. Tema jume oli sametine ja klaar, kuningale näis paranenud naine ka paarkümmend aastat noorem olevat.

Valitseja oli kaasa paranemisest vaimustunud. Enam ei lugenud talle noormehe päritolu ega varanduslik seis, oluline oli vaid laste soov. Niisiis abiellusid printsess ja andekas flöödimängija ja elasid oma päevade lõpuni koos. Flöödi pärandasid nad aga oma pojale.


Mari-Liis Otsma
IX klass
2008/2009