Unenägu

Elas kord üks printsess Eliisabet, kel meeldis teha majapidamistöid. Ta vaaritas tihti süüa inimestele, kes lossi külastasid. Seetõttu olid tal alatihti riided mustad. Kuna ta oli usin tüdruk, pesi ta isegi oma riideid.

Ükskord, kui tüdruk oma põlle pesi, toodi talle vürtsidega seep, mis oli Hispaania kuningalt kingiks. Seep oli lillat värvi ja võdisev nagu tarretis. Kui printsess sellega pesi, hakkas ta tahtmatult laulma:

„Tähed, mis taevas,
mere peal laevad,
küünlad mu toas,
maailma parimad road,
seesama seep, mis vürtsi täis,
näita mul, kuis tulevik näib!”

Samal hetkel kadus Eliisabet kollasesse ajaruumi. See seep, mille Hispaania kuningas talle kinkis, oli olnud valitseja võluseep. Sellega sai valitseja ajas ringi rännata, aga juhuslikult sattus seep meie printsessi kingikotti.

Tüdruk lendas sõna otseses mõttes tunnelis ringi. Ta reisis mööda piltidest, mis kajastasid nii minevikku kui tulevikku. Printssess nägi vendade Lumiere´de esimese filmi võtteid, nägi, kuidas Gustave Eiffel projekteeris omanimelist torni. Lõpuks tal hakkas juba ringi lendamisest paha ja ta hüüdis. ”Laske mind maha minna, laske mul minna!” Samal hetkel jäi printsess korraks seisma ja kadus seejärel tunnelisse number 21.

Nii ta liugles säravasse ja muusikat täis käiku. Eliisabetil oli selline tunne, nagu oleks magnet teda tõmmanud.

Järsku istus ta Tallinnas bussijaamas. Piiga nägi, kuidas inimesed ta ümber sagisid ja silmas automaatselt liikuvaid uksi. Äkki istus ta kõrvale naine, kes võttis kotist mobiili ja helistas kellelegi. Printsess mõtles: ” No küll on ebaviisakad inimesed! Ma olen ju ikkagi printsess, mulle võiks tere ka öelda! Aga oot, oot! Kas see inimene siin on hull, või mulle näib nii, ta ju räägib omaette seal oma painduva musta karbiga.” Loomulikult polnud printsessil udutuhkagi aimu, et on olemas telefonid, rääkimata siis klapiga mobiilidest!

Järsku märkas ta, et bussijaama saab sisse automaatuste kaudu. Sinna oli lühike vahemaa, aga ümberringi sagis palju inimesi. Ühel naisel oli nii kiire, et komistas otse printsessi ette. Eliisabet ei märganud naist ja ta koperdas ise ka kogemata naisele otsa. Neiu jalad läksid poriseks ja põlvedel oli ka paar kriimu. Naine, kelle otsa tüdruk komistas, oli Linda. Ta märkas, et lapsel on sukad katki ja mustad. Linda lausus neiule:” Vabandust, mul tuleb kohe koosolek ja ma pean poole tunni pärast kohale jõudma! Aga sinu sukad tuleb nüüd keemilisse puhastusse viia! Lapsuke, kus su ema ja isa on?” Printsess kostis:” Minu ema on kuninganna, isa kuningas. Mis asi on keemiline puhastus?” Linda naeris: ”Ma parandan sind, ütlesin nimelt keemiline puhastus! See on selline koht, kus võetakse riietelt ära plekid, mis pesumasinas ära ei tule. Aga kas tõesti on sinu vanemad kuninglikud? Oi, seda nalja ma enam ei usu!” Printsess solvus: ”Kuidas palun, te ei tunnegi mind?” Naine vastas: ”Muidugi ei tunne ma sind! Aga tule, läheme nüüd sisse sooja, väljas on külm ja porine!” Naine viis lapse bussijaama sooja. Kui nad möödusid liikuvatest ustest, hüüdis printsess:” Oi , kui toredad liikuvad klaasid! Meil võiks lossis ka sellised olla!” Nad käisid jaamas ringi ja vaatasid pilte, mis ka liikusid. Lõpuks küsis printsess:” Vabandust, mademoiselle, aga kus ma saaksin oma põlve puhtaks teha?” Naine juhatas ta tualettruumi. Ta näitas, kust tuli seep ja kust vesi. Printsess asus oma sukki pesema. Järsku kuulis ta laulu.

”Tähed, mis taevas
mere peal laevad,
küünlad mu toas,
maailma parimad road.
Seesama vesi, mis vürtsi täis
vii tagasi ta sinna, kus ta viimasena käis!”

Samal hetkel ärkas ta üles ja mõistis, et oli pesukausi taga magama jäänud ja nägi vaid ilusat und. Aga see ulm jäi printsessi elu parimaks unenäoks.


Greete Põlluste
V klass
2008/2009