Elas kord seitsme maa ja mere taga ühes koolimajas Valge Kriit. Tema neli külge kiirgasid hommikupäikese valguses kaunimalt kui jaanuarikuu lumi. Rohelisele Tahvlile oli temaga kirjutatud lineaarvõrrandeid ja armastusluulet, geograafilisi koordinaate ja ainevalemeid. Kõige enam meeldis Kriidi-neiule, kui väike sinisilmne Greete vahetunnis temaga tahvlile roose maalis.
Kriidi naaber – kortsus ja tusane Tahvlilapp, kelle õde oli Tolmulapp ja kes oli pärit Moppide suguvõsast ning kelle vaarvanemad olid põrandalapid – lesis väsinult Tahvli äärel. Igal hommikul lootis suguvõsa lemmik, et käes on päev, mil ta pensionile saab jääda. Ta oli oma perekonnas kõige edukamat karjääri teinud ning soovis nüüd teenitud tasu saada.
Sel hommikul oli neljakandilisel Kriidil väga hea tuju ning ta läks tegema hommikusi harjutusi. Kuid tahes-tahtmata ajas ta kõik kohad kriiditolmu täis. Tahvlilapil oli kriidiallergia ning ta hakkas turtsuma. Kriit, kelle süda oli sama valge kui ta ülejäänud keha, kurvastas ning läks ja küsis Tahvlilapilt sõbralikult:
“Kallis naaber, tean, et meie vihavaen on kestnud juba pikka aega, kuid kas sa pole mõelnud, et võiksime ära leppida? Üksi olles hakkab ju pikapeale igav.” Tahvlilapp käratas talle vastu: “No millepärast?! Et ma saaksin jälle ja jälle sinu mustust Tahvlilt pühkida? Sina ju ei tea, kui tüütu on pidevat solgutamist külma vee all saada. Kui sul pole mõtet, kuidas pensionile jääda saaksin, jäta mind rahule!”
Kriit vantsis oma tahvlipoolele ning istus. Möödus päev, tükike teist ning raasuke kolmandatki. Jälle läks Valge Kriit oma jutuga tahvlilapi juurde. Vastus kõlas täpselt samamoodi kui eelmisel korral. Pärast teist tööpäeva hakkas Kriit öö hakul plaani peale mõtlema. Ta leidis, et kõige targem on vanemalt järgi küsida. Seitse pikka tundi rändas Valge enne, kui Sahtlisse jõudis. Seal elas auväärt ja tark Krihvel. Kriit rääkis oma murest ning jäi vastust ootama. Krihvel mõtles, kallutas pead ühele küljele, pööras teisele ja vastas:
“Sulle abiks annan ma kolm võlutilka. Üks on punane, teine kollane ning kolmas roheline. Kuid ole nendega ettevaatlik – enne keskööd ei tohi neid maha panna, siis tilkade võlujõud kaob. Mine üle Suure Laua Seitsmendasse Sahtlisse, sealt leiad 3 ümarat ja värvitut kriiti. Kui igaühele erinevat värvi peale tilgutad, ärkavad nad elule. Juhul, kui sahtel ei avane, hüüa:
“Targa juurest tulen,
tarkade juurde lähen,
otsin vastust palvele!”
Valge Kriit tänas tarka abi eest ning asus teele. Poole maa peal kohtas ta kurja Joonlauda, kes oli Kriidi ametit juba lapsest saati ihaldanud. Kadedusest üritas ta Valget nii palju kiusata, kui suutis.
“Mina olen pool küünart pikk, keegi ei hakka mulle vastu! Anna imetilgad kohe siia!” Kriit ei andnud alla ja jooksis elu eest.
Täpselt keskööl libastus rändur ning kukkus üle Laua serva. Kiiresti hüüdis ta targa õpetatud sõnad ja otsekui võluväel avanes sahtel ja Valge Kriit langes pehmelt mingile lapi moodi asjale. Eemal märkas ta kolme kriiti. Kähku tilgutas ta ühele natuke kollast, teisele rohelist ning kolmandale punast värvi. Juhtus lubatud ime – kriidipulgad tõusid unest ja hakkasid sädistama.
“Oi, kui kena sa oled,” kostus ühe suust. “Milline toon!” sõnas teine rõõmuga. Kui Valge Kriit rääkis ära kõik, mis vaja, mõistsid kolmikud ja kostsid ühest suust kärsitult: “Me tahame kohe Tahvlile!”
“He aküll, ma võtan teid kaasa. Ilmselt peab see nii olema.” Värsked sõbrad hakkasid minema, kui järsku kostis selja tagant madal hääl, mis tundus olevat alles unine: ”Aga mis minust saab?”
Kriitidele meenus nende sõber Lapp ning nad palusid Valgel Kriidil veel üht kaaslast teele võtta.
“Hea küll, võtan ka Lapi kaasa, ilmselt peab ta meiega liituma.” Korraga oli Valgel Kriidil kõik selge: Vana Tahvlilapp saab pensionile jääda ainult siis, kui talle asendaja leitakse. See asjamees oli neil nüüd olemas.
Täpselt tööpäeva alguseks jõudis viisik Tahvli äärele. Tahvlilapp tukkus alles. Veel kiiremini kui tuul, lidus Valge Kriit semu juurde ja rääkis tollele oma seiklusest. Tahvlilapp ei uskunud oma silmi, kui nägigi neid kolme värvilist kriiti ja enda uut kohatäitjat. Ta kallistas tänutäheks Kriiti ja surus uuele Lapile kätt ning ütles:
“Suur tänu, kallid sõbrad, ma poleks arvanud, et mulle nii hea asendaja tuleb. Kriit, tule mulle mõnikord külla! Jumalaga!”
Samal ajal olid kolm pepsi kriiti Valge Kriidi koha Tahvli äärel üle võtnud. Nad lootsid, et kõva töötamise järel tuleb ka palju raha ning tõotasid, et ei lase vana ametimeest enam kunagi omale kohale. Hetkeks tundis loo kangelane end petetuna, kuid arvas, et temalegi kulub väike puhkus ära.
Kolmanda tööpäeva alguses tulid kolmikud Valge Kriidi juurde palvega: “Kulla sõber, ehk teeksid täna meie eest tööd, me värv pole enam endine ning ümar kuju kulub jubedasti.”
Valge Kriit vastas: “Mina lähen nüüd hoopis Tahvlilapi juurde puhkama. Teie soovisite tööd teha, tehke! Ahnus ajab upakile, kas pole?”
Teatavasti puhkavad Tahvlilapp ja Valge Kriit siiani Pruunil Riiulil.
Greete Palmiste
9. klass
2008/2009
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar