Sõprus läbi südamete

Elas kord seitsme maa ja mere taga üks tüdruk, kelle nimeks oli Farry. Nimi oli nii imelik, sest selle jättis talle ta ema, kelle nimi oli täpselt samasugune. Põlvest põlve kanti sedasi seda nime, kuid ka midagi muud. Farryl oli imeline anne: ta oskas loomadega rääkida. Päevast päeva olid loomad ta parimad sõbrad. Farryl polnud vanemaid ega õdesid-vendi. Ta oli üksi.
„Tere hommikust, armas Farry!“ lausus orav puuoksalt. „Tere sullegi, mis meil täna plaanis on?” küsis Farry ja vaatas oma kenade pruunide silmadega oravale otsa. „Ma täpselt ei tea, aga täna on koosolek, et hääletada, kes edasiseks valitsejaks hakkab,“ lausus orav, „kõiki saab valida.“ Farry tänas oravat informatsiooni eest ja asus mõtlema, keda valida. Ta teadis hästi, et teisel pool metsas elab üks poiss, kellel olid samasugused võimed. Kuid kunagi polnud ta saanud poisiga kohtuda. Sügaval oma südame põhjas lootis ta, et poiss on hea ja tore.
„Hmm, mis mul muud teha on, kui koristada,“ mõtles Farry ja asus tööle. Neiu elas vanas majas, mis oli küll pisike, aga armas ja tüdrukule paras. Ta tegi kõik majapidamistööd ära. Vahepeal oli mööda läinud mitu tundi ja nüüd oli uksel kuulda koputust. „Mis siis ikka, teeme ukse lahti ja vaatame, kes seal on,“ mõtles Farry ja teostas oma mõtte. Ukse taga seisis pisike hiir, ta ütles: „Tulin Sind, Farry, kutsuma meie valimistele.“ Kuna Farryl oli põll ees, hakkas ta seda ruttu ära võtma, lausudes: „Oi, kas kell on tõesti juba nii palju? Eks ma teen siis ruttu.“ Farry läks, pani põlle ära ja astus seejärel majast välja. Hiir ootas teda ikka veel. Farry oli hea, tark, ilus ja viisakas. Temas polnud midagi halba. Kogu oma tarkuse juures võttis ta hiire omale peo peale ja nad hakkasidki minema. Poole tee peal tuli hiirele meelde, et Vessumetsa noormees tahtis Farryga kohtuda, „Kui kohale jõuame, tutvustan Sind kellelegi,“ ütles hiir. Farry maja oli kaugel, seetõttu oli tee pikk. Vessumetsa poiss saatis neile vastu oma ustava teenri, metssea. Siga teelisi ei leidnud, kuid vaatas maja üle ja oli isegi natuke üllatunud, et see nii korras oli.
Selleks ajaks olid aga Farry ja hiir valimispaika jõudnud. Hiir tutvustas Farryle seni tundmatut poissi. „Tere, mina olen Farry,“ lausus tüdruk kohe. „Tervist, mina olen Fant,“ ütles poiss. Farry tundis, et sellest kohtumisest saab veel midagi suurt alguse.
Kõik metsloomad olid kohal. Uueks valitsejaks, vana öökulli asemele, valiti Fant. Farry oli esimene, kes talle õnne soovis. Järgmiseks päevaks oli Farry Fanti juurde kutsutud. Nad külastasid üksteist terve nädala ja selle ajal jõudis Fantiga midagi erilist juhtuda. Talle meeldis tüdruk väga. „Farry, me oleme terve nädala koos olnud ja ma tahan öelda, et Sa meeldid mulle,“ ütles poiss. Farry oli sõnatu, kuid samas meeldis tallegi poiss. Mõlemad olid lubanud, et jäävad sõpradeks. Olgu, mis tahes.
Farry küsis oravalt, oma parimalt sõbralt nõu. „Orav, ütle, mida ma teen. Fant meeldib mulle, aga me ei saa koos olla, lubasime üvaid sõpradeks jääda.“ Orav vastas mures tüdrukule: „Järgi oma südant, mitte lubadusi, ja Sa tead, mida teha.“ Farry tegi seda ja sai aru, et kõigest tuleb kinni hoida, mis Sul on. Juba järgmisel päeval olid nad enamat kui sõbrad ja mõne aasta pärast abiellusid. Nad said palju lapsi, kes kandsid nende nimesid edasi. Kuid pärast kõike seda juhtus imelik õnnetus, kus terve pere muutus loomadeks. Metssigadeks täpsemalt. Sellest ei hoolitud ja kui nad veel surnud ei ole, võib Vessumetsast ikka leida õnneliku metsseapere.


Paula Palmiste
7. klass
2009